Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb KABOOM

   Terekest, kallis lugejaskond. Vabandust, et ei ole pikalt  siia midagi postitanud. Selle aja sisse on mahtunud päris palju erinevaid seikasid.

    Kuna suvi oli nii pikk ja treeningrohke, siis võtaksin selle kokku lühidalt, kuna muidu tulevad sisse kerged faktivead.  Peale Veikkaus touri ei lasknud hoogu alla ja ´´paugutasime´´ trenni sama usinalt edasi. Treenisime nii Oberstdorfis ja Soomes erinevatelt mägedelt, kui ka  Otepääl ja Egiptuses. Treeningud sujusid üldiselt meeldivalt- hüpe paranes ´´step by step´´ ning ka füüsis läks palju paremaks. Augustis, peale Kuopio laagrit, võtsime vähekeseks hoo maha ja lasin asjal veereda, kuna tuharas ilmnes imelik valu, mis otseselt ei pärsinud tegevust, kuid siiski käis närvidele.  Käisin sõpradega Soomes ühes mökis meeldivat nädalavahetust veetmas ja nautisin nende seltsi.  Peale seda jätkusid treeningud taas plaanipäraselt. Kogu aeg kerge valukene tuharas. Peale suviseid laagreid läksime nüüd juba tavaks saanud soojamaa laagrisse, mis seekord toimus Egiptuses. Treeningud läksid 100% täkkesse ja sai puhata mõnusalt nii, et kõik valud kadusid. Egiptusest naastes oli mul ideaalne võimalus Otepääl  teha suve viimased hüpped (näiteks soomlased sellel ajal enam hüpata ei saanud kuna mäed olid kõik juba talve seadistusega).  See oli aeg, kus tuhar hakkas endast korralikult märku andma. Seejärel läksin lumelaagrisse, surusin läbi valude trenni teha. Peaaegu peale igat treeningut käisin füsioterapeudi juures, küll meie endi (Soome tiimi) kui ka jaapanlaste füsio juures. Nende käikude tulemusel sain soovituse hakata võtma valuvaigistite kuuri. Valuvaigistite kuur lõppes, kui olime juba Saksamaal valmistumas esimeseks MK-ks. Esimene treening peale kuuri- KATASTROOF, otsapealt lendasin minema nagu põrandapesulapp. Jalad ei toiminud- mesikud valud. Tegime otsuse tulla Eestisse ja uurida milles asi (automaatselt lükkus ka hooaja algus edasi).

   Eestisse jõudsin neljapäeval. Kohe tuiskasin lennujaamast Dr. Virve Vase juurde, kes oli kõik järjestanud ideaalselt. Reedel oli hommikuks aeg juba MRT pildi tegemisele, peale lõunat võttis mind vastu füsioterapeut Lauri Rannamaa ja sealt võtsin suuna otse EMO-sse, kus ootas mind neurolog Siim Schneider.  Reede õhtuks oli selge, et peale rattasõidu ja raami lihaste muud ma hetkel treenida ei tohi, seda kuni kolmapäevani. Põhjuseks siis MRT pilt, kust arstid lugesid välja, et neljanda ja viienda lüli vaheline disk käib närvisüsteemi vastu. Kolmapäeval läksin neurokirurg Dr.Kahro Tälli  juurde,kes tegi mulle blokaadi (süst selga). Esialgu pidi see olema ainuke tegevus, mis ei sõltunud minust (seni oli vaja raamilihaseid treenida, et see probleem ise taanduks). Kolmapäeval lõunal aga tuli mulle kõne, mis oli mõneti šokeeriv, helistas minu usaldusisik Dr. Virve Vask ning ütles, et homme hommikul (neljapäeval) ootab Ida-Tallinna Keskhaiglas seljakirurg Dr. Taavi Toomela (kes omakorda oli konsulteerinud Dr.Madis Rahu ja Dr. Mihkel Mardnaga) ja soovib selgitada olukorda ja operatsiooni võimalusi. Oi joppenpuhh oli esimene tunne, käed hakkasid värisema, süda kukkus vastu kannakõõluseid ja pea oli tühi, mis tühi. Mis nüüd saab?  Neljapäeval sinna minnes sain teada, et tegelikult oli diskil üks tükk ära murdunud ja see oleks kasulik sealt eemaldada, kuna nii on taastumine kõige kiirem. Reede hommikul olin kell 7.00 Ida-Tallinna keskhaiglas ja umbes kella 9 paiku tõmmati mind ´´knock outi´´. Ärgates seda tükki seal enam polnud. Esimesena teretas mind Dr.Taavi Toomela ise ja küsis esimese küsimusena, et millal sul see mingi neljamäeturnee oligi. Suunurgad olid paugust nagu Grinchil ja tuju hea. Loomulikult ei tähenda see veel seda, et ma sinna lähen, kuid lootus kiireks paranemiseks on olemas. Kohapeal käis mind veel ´´moikamas´´ ja juttu puhkumas Dr. Külvar Mand (anestesioloog), keda ma tunnen juba vähe pikemat aega. Tema seletas mulle veel omakorda lahti, miks see oli õige otsus ja lisaks aitas ta mul ka kerge operatsiooni tüsistusega hakkama saada (silmad olid väheke kuivanud ja vajasid niisutamist, käisime kohalikus haiglas silmaarsti juures), oli meeldiv kedagi nii-öelda oma inimest seal näha. Reedel õhtul tulid Katja ja Oliver mulle juba järgi ja sõitsime koju, Tamsalu. Laupäevane päev oli küllaltki valurohke kuna see on esimene päev, kui narkoos on ilmselt täielikult väljas. Tänane päev on juba väheke parem.

   Taastumise kohapealt tean niipalju, et kolmapäeval lähen Dr.Taavi Toomela vastuvõtule ja seal kuulen, mis edasi saab, enne seda ei viitsi väga rapsida ja mõelda kaugemale, kui homne päev. Siinkohal tahaksin tänada eelkõige kõiki inimesi, kes on minu probleemiga tegelenud: Dr.Virve Vask (ajas asjad nii joonde, et tekkis küsimus, kas Putin oleks sama kiirelt saanud), Dr.Taavi Toomela (võttis asja käsile spontaalselt ja tegi ära),füsioterapeut, ma eeldan, et ta on doktor või kui ei ole, siis minu jaoks on Dr. Lauri Rannamaa, Dr.Kahro Täll, Dr. Siim Schneider, Dr.Madis Rahu, Dr. Mihkel Mardna. Loomulikult ka neid inimesi,  kes on kõik need päevad olnud mulle toeks siin nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Katja ilmselt on kõige rohkem pidanud mind kanseldama, kuna ma olen totsna nagu 90+ hetkel. Ei saa istuda ega astuda.

     Natuke muud infi ka. Suvel mingil ajal tegi mu vend Jimmy koos oma tüdruku ja sõber Oliveriga fännilehe, kus on võimalik ennast kursis hoida minu tegemistega ja osta ka fännisärk. Niipalju kui ise olen seda külastanud on päris informatiivne. PS: Jimmy kõne võtan peale võistlust kindlasti vastu ja sealt saab  tulevikus minu esimest emotsiooni lugeda. See fännileht on Facebooki avarustes Kaarel Nurmsalu Fanclub nime all. https://www.facebook.com/kaarel.nurmsalu?ref=ts&fref=ts .

      Treenige tugevalt siis raami,

              KarLa

Finlandia Veikkaus tour läbi

Noh... Ei oska tulemusega rahul olla. 3.koht mitte midagi erilist, oli võimalus isegi võita, seekord sedapsi.
  Täna oli hommikul kerge soojendus saalis ja natuke kangi. Jalg oli tsipa väsinud, kuid see sellise raisu ajal normaalne. Mäele minnes ei saanud ennast kuidagi  kohe käima, Vuokatti mägi on niivõrd eriline, et ei suutnud täna ennast ´´seadistada´´ selleks piisavalt. Peale esimest vooru olin 5. Mõtlesin, et muuga on nagu on, aga vähemalt 2 mehest pean mööda saama. Teine hype oligi parem ja tõusin kolmandaks, ette jäid Ahonen ja Asikainen. Kahjuks tänu Ruka põrumisele oli ka lõpptulemus sama,mis täna, 3 koht. Tuuri võitis Ahonen, teine Asikainen.
  Tund aega tagasi sain info, et ka Asikainen tuleb Hinterzarteni järgmisel nädalavahetusel suve GP-le, lisaks Ahonenile. Seega on ideaalne võimalus võta neilt seal revanš.

       Tuult tiibadesse,
               KarLa

S**a maitse jäi suhu

Võistlus läbi...peab tõdema, et suur pettumus.
   Taaskord lykati võistlus 1,5h edasi. 19:00 saime lõpuks hyppama. kuna proovihyppe ajal keegi ei lennanud, tõsteti poom 11ndasse ja no tõesti, ma hyppasin hommikul 7ndast ja teine hype oli nii pikk, et oli vaja ise alla tuua sealt pilvedest muidu oleks vb pahasti läinud. Tänu sellele oli junn nii pyksis, et tegin lihtsalt liigutuse ära ja jäin ootama, mis saama hakkab. Ei tulnud seal tutkitki. 132m pikim oli 136 Ahonen ja Muotka. Närv oli nii pysti, et oleks võinud ilmselt kiivri sekunditega syya. Teine voor läksin vihaga panema, juhtus nii nagu sellistel hetkedel juhtub vähe kramplikuks läks ja tingimused olid ka kehvemad kui esimene voor, seega keerasin asja täitsa peeti. Tulemuseks siis 5. Koht, esimene Asikainen, teine Ahonen, Kolmas Määttä, neljas Muotka ja mina viies.
   Huvitav ja hea selle kogu krempli juures on see, et enne viimast võistlust juhin mina 145p. teine Ahonen 140p. Kolmas Asikainen 136p. ja neljas Määttä 120p. Peab veel mainima, et viimane võistlus Määttä kodumäelt. Punkti süsteem nagu maailmakarikal esimene koht saab 100p. teine 80p. kolmas 60. neljas 50p. viies 45p. kuues 40p. seitsmes 36p. jne.
   Seis on mõnus, kõik otsad lahtised, seega viimasel võistlusel tuleb sõtta minna!


      Kui ka teil peaks vedelat vahepeal püksi viskama, siis pole hullu, raputage lihtsalt välja,
              KarLa

Hällõu

Tervitus... Pole kaua aega siia juba midagi kirjutanud, kuigi on isegi huvi tuntud, et miks. Tegelikult on põhjus väga lihtne. Mainisin juba esimeses postituses, midagi sellist, et täidan siis kui aega ja kui muud teha pole. Eestis olles ilmselgelt siia asja pole ja esimesed laagrid ka olnud kohtades, kuhu netilevi ei ulatu.

  Kevad üleüldiselt oli raju. Tegin kõike, mida hing ihkas (kross, sõbrad..., jne.). Krossivõistlustelgi sai käidud,  päris lahe oli, andsin minna nii kuis oskasin. Esimesel võistlusel olin ikka selline käkerdis, et ainult külili ja selili. Hiljem hakkas asi juba sujuma vähe paremini. Korvpallis mängisin nii kaua, kui võimalik (seni kuni sees mängida sai). Käisime mingitel ylemineku mängudel ja värki... mina hoolitsesin selle eest, et poisid oleks värsked ja pink soe :D...

   Ainuke töö, mida kevadel tegin (spordimõttes), oli sponsorite tänamine, otsimine, jne. Siinkohal suured tänud neile, kes on aidanud ja loomulikult ka neile, kes järgmisel hooajal on minuga. Peasponsoriks jäi loomulikult Ramirent. Tal oli selleks eesõigus ja ka minu kui sportlase kollane imago on juba temaga mõnes mõttes seotud. Juurde tuli ka sponsoreid: Enemat (rauatreipingid), Saku (Vägijoogid), Icepeak on nyydsest uus rõivabränd. Vanadest tegijatest jätkavad: IsoTex, Alexela, Kunda Nordic, Ithal kraanad, Škoda, Nike, Ficher, Uvex ja loomulikult To.Re Autod igal võimalusel (Texaco ja Mol õlid). Eelarve on koos, ametlik allakirjutamine toimub 24.juulil (ilmselt Rocca al Mare Rademaris).

   Treeninguid alustasin maikuus (erialaseid, muid trenne tegin kogu aeg). Hyppama läksime mai lõpust Otepääle paaris päevaks. Enne jaanipäeva jõudsin veel Soomes Kuopios hüppamas käia ja siis oli ka esimene võistlus. Jaan Jürise korraldatud Jaani hüppevõistlus (kiidusõnad hea korralduse eest), mille võitsin. Peale seda oli paar päeva aega hinge tõmmata ja siis lend Saksamaale, Oberstdorfi laagrisse.

   Oberi laager, mega vajalik, hea, kasulik ja kõik muud head asjad veel. Kokku tegin seal 70 hypet, võrdluseks nii palju, et eelmine suvi tegin kokku natuke üle 80ne hyppe kuna treenima hakkasin ju alles septembris, peale käe operatsiooni. Hüpete tase paranes seal märgatavalt, sain kätte sellise asja, mida olen paar aastat juba otsinud, ehk lennu. Lend hakkas sujuma ning otsapealt oli ka asi hea. Mõnus oli hypata ja nagu Martinson ütleb: „Sisse kodeerida seda hüpet“. Peale laagrit olin kodus natuke yle nädala ja tegelesin kõvasti fyysise arendamisega. Andsin jalgadele valu (mõnus valu).

   Hetkel olen otsapidi Soomes Veikkaus Finnjumping Tour on selle asja nimi- vist. Kahesõnaga, väike tuur, 3 võistlust: Rovaniemi Ruka ja Vuokatti. Peale seda jääme paariks päevaks veel Vuokatti treenima ehk saab mõned põrke testid ka tehtud. Eile oli esimene etapp Rovaniemis, mille eneselegi üllatuseks kinni vajutasin. Arvasin, et Ahonen on nii üle, aga ta tegi yhe näpuka: esimene hype hyppas poom altpoolt ja sai vähe kehva tuule ning  põrus, ainult 87 meetrit ja seega oli mul ideaalne võimalus nyyd olemas ja kasutasingi selle ära.

Täna oli hommikul treening Ruka mäel ja hypped olid head, tuul natuke vingerdas, sain teise hea litaka yle 130  ja otsustasin lõpetada. Õhtul kell pool 6 on proovihype ja peale seda juba teine võistlus siin tuuril.

   Lisaks veel, mis kaalu puutub, siis kevadel paisusin nagu jõulupõrsas, päris uhkelt tuli juurde, nyyd tegelen usinalt kaalujälgimisega (Jälle :D)



                 Kenasid suvepäevi,

                       Karla

:P

 

Passion

 

PLANICA

    Ma ütlen kohe ära, see on ebareaalne, kogu see fiiling siin. Täna oli siis Planica treening ja qual.
 Esimene trennihüppe tuli kohe hea ots ja lennu alguski oli hea kuid lennulõpus, see lennumäe surve suuskadel oli ikkagi harjumatu ja lõi kergelt vedelaks seega lasin oma 10  meetrit hukka seal. Alla tulin ja kuulsin, et kaugus oli 203- ohjoppenpuhh, miks ma nii tegin. See selleks, teine trennihype lõpetati vist  peale nr 25 ära ja meid saadeti alla tagasi, jõudsin kerge sooja veel teha ja torni tagasi. Siis läks ilgeks munemiseks...mis siin salata võtis seest hõredaks kyll kui tead, et oled maailma kõige jõhkramal mäel ja tuul jukerdab. Halb oli ka veel see, et saapad olid  jalas ca tund aega ja uued kompressioon sokid kaa tagatipuks. Viimased 20 min ei tundnud põlvest allapoole jalga yldse ja samas ei julgenud saapaid lahti ka teha, kes teab millal hüpe on..mingit infi polnud. Oligi minu kord käes...värinvärinvärin... Enne otsa ca10m käis rind vastu põlvi siukse pauguga, et valus oli, mõtsin- nonii, hooaeg läbi, kuid siiski suutsin midagi välja võluda(199.5m). All oli kergendus suur, kuid samal ajal vähe nördinud, et jalgu ei tundnud ja tänu sellele igasugune tunnetus oli minimaalne...Raisk, selle reksi oleks pidanud ära panema, täna oli ju võimalus...kes teab mis ilm homme on.
   Aha, no veelkord, see PLANICA on selline kosmodroom ja selline fiiling...oehhh, võimas.  Mis homsesse puutub siis homme on üks ja ainus eesmärk-Eesti  rekord!!!

                 Homne võistlus veel ja siis on hooaeg läbi, jehuuu(kohe peale võistlust lähen pitsale-LUBAN!!!)
                                 KarLa

Andke andeks

   Aeg jälle üks kerge postitus teha. Tahaks  alguses vabandada, et ei ole kaua siia midagi postitanud. Põhjus lihtne, hooaeg pikk peaaegu seljataga ja no nii väsinud on olla, et hea, et hingata viitsin. Mõnikord on mureks olnud ka internet, mida mõnes kohas peab ise vändates tootma. Samas enamjaolt ikkagi viitsimises kinni kogu see värgendus.
   Vahepeal on tegelikult päris palju huvitavat juhtunud. Alustades 4ndat korda 26nda kohaga ja lõpetades tänase seitsmenda kohaga. Peale Val di Fiemmet olen üritanud kõvasti treenida ja võistelda, peab tõdema, et oleme isegi rohkem rõhku  pannud võistlemisele, kui varasemalt sellel hooajal. Vorm hüppemäel on suuremalt jaolt säilinud aga noo......Kaal-oh jeesus Maria kui kuradi raske seda on hoida, vägisi kohe kisub  kommide poole. Poika body on nii väsinud, et nõuab kõike mida ei tohi-KÕIKE.
   Vahepeal külastasin veel ka ühte huvitavat üritust- Magic Monday. Nimelt pandi soome läbi aegade suured legendid suusahüpetes, maailma legendide vastu(suusahüpetes) mängima korvpalli. Kohal olid  näiteks sellised nimed nagu Matti Nykänen, Gregor Schlierenzauer, Toni Nieminen jne. Korvpallist oli asi muidugi väga kaugel aga no, kui lauapalli võeti siis kohati oli selline tunne, et korv on Sliirile munadeni:D...Äge üritus.
    Hetkel siis tripin nii öelda Scandinavia Touril,kuhu  kuuluvad:Lahti, Kuopio, Trondheim ja Holmenkollen. Lahti oli  päris hea 26 koht. Kuopios ei olnud paha hüpe aga ilmastikutingimused käisid minusugusele rohelisele veel üle jõu. Trondheim on küll hea mägi ja kõik sobib aga võistlustel ei saanud seda kätte mida vaja. Täna oli Holmenkolleni Qual,tahaks kohe mainida, et heameelega oleks ilmatreeninguteta peale läinud. Nii väsinud, et ei  käinud hommikul isegi soojendust tegemas ei jõua midagi teha. Tulemus oli küll seitsmes ja kõik vinks-vonks äge, aga no kuulge...sellistes tingimustes sellise otsaga oleks pidanud 130 vähemalt ära põrutama, mina vana kakaratas jäin taganttuult ootama, mis treeninghüpetel möllas ja tänu sellele vajus lennu teine pool täitsa laiali ja tulemuseks siis 126m(Häbi mul olgu, saba mul tulgu ja kaktus p***e kasvagu). Mis siin ikka jaurata, homme uus päev ja nui neljaks vaja lõpuni lennata.

       Kallid sõbrad, mul on täpselt nädal hooaja lõpuni :P:D
                         KarLa

K120 Kvaller

    No joujou... Ei läinud see päev ka päris nii nagu oleksin tahtnud. Hommikust peale oli olemine kehvemaks muutunud ja ei saanud ennast üldse käima. Mäel tundus nagu kõik enam vähem olevat, kuid hüpped läksid ikka metsa. Selline tunne nagu tähtsad asjad oleks meelest ära läinud.  Põhiline on ju siiski tänane päev ja ex ole näha, mis jõukas teha annab. Tänane olemine on kindlasti parem, kui eile ja no küll  ma need hüpped ära teen.

          Meeldivat suusahüpete jälgimist,
                 KarLa

Mõtetult palju lebo

   Naljaks on kuidagi kirjutada praegu. Enamus asjad käivad lehtedest läbi ja endal polegi midagi lisada. Jah,eilne esimene suuremäe treening läks hästi, sain vabalt ja rahulikult oma asja ajada ja muud nagu  polnudki vaja.

   Täna hommikul ärgates oli natuke halb üllatus- kurk maru valus....hommikul otsustasime ainult väikese rattasõidu teha ja venitada, õhtul ei lähe üldse trenni. Hüpe enam- vähem ok, pole vaja laduda, põhiline, et jalg püsiks terav ja olemine hea. Homme hommikul olen ilmselt terve!

    Kevad on petlik aeg, hoidke müts peas,

             KarLa

Võistluspäev ja seejärel tugev lebo

     Huhhuhh... Kaks päeva on möödunud nii kiirelt ja mõnusalt, et pole mahti olnud isegi postitada. Laupäevasel hüppevõistluse päeval oli päev mõnus ja tegus. Hommikul kerge jooks ja natuke põrget. Päeva miinus oli ilmseltgelt kaaluga maadlemine. Kaal on juba nii alla kukkunud, et pidin päev otsa sööma, et alakaalus poleks. Võistlustel andis natuke ka tunda olemises kuna ei ole just kõige parem täis kõhuga hüpata. Võistlus ise oli positiivne ja märksõna oleks STABIILSUS. Mõlemad olid head hüpped ja selliseid teha veel MMil, kui arvestada seda,et  hooaja algus oli pehmelt öeldes nigel. Tasuks 26.koht(not  bad). Õhtul oli rahulolu ülekõige.

  Eile pühapäeval suutsin nii rahulik olla,et tegin kolme nädala jooksul  esimese täiesti puhkepäeva. Hommikul magasin kaua, vaatasin kahevõistluse hüppeid ja lebotasin. Pealelõunal otsustasin minna kahevõistlejaid rajaäärde toetama ja niisama värsket õhku hingama, et toas asi ´´lihaks´´ kätte ära ei läheks. Kõju tulles tegime kerge sauna ja õhtusöögi ning oli aeg edasi lebotada.

   Täna on juba uus päev ja pilk juba suuremäe võistlustel. Hommikul käisime jõusaalis. Mõnusalt jalga teravamaks vaja väänata. Peale seda söök  ja nüüd ootan suure mäe esimest treeningut.

 

      Meeldivat nädalat teile,

             KarLa

Väikese kvall

   Nonii.. Esimene võistluspäev Predazzos. Täna oli plaanis siis väikese mäe qualification. Hommikul me siiski sellest välja ei teinud. Hommikul tegime korraliku jalgadejõu  trenni, kuna eesmärk on ju siis TREENIDA. Tõmmasin rauda aint selga juurde ja andsin minna. Päris selline hea tunne oli üle pika aja jälle korralik jõutrenn teha. Lõunaks kerge pasta ja tunniks lebotama. Otsustasin lõunal, et teen kombele ühe lükke, seega läksin soomlaste juurde võtsin masina ja tegin siit-sealt väheke ümber, nüüd tundub seljas umbe hää:D. Peale seda vaatasin kahevõistlejate murdmaad ja niisama lebotasin (kerge Double espressoga;).

    Huhh, mäel ei olnud siis proovihüpet, mis oli küllaltki krõbe pirukas. Esimene hüpe kohe oli vaja panna. Peab tõdema, et närv oli pingul. Õnneks see esimene võistlushüpe sai tehtud. Hüpe oli hea, nipet-näpet parandamist aga kui suudaks 2 sellist võistlusel teha oleks väga hea.

 

                Visake jalad seinale, teil ju pole vaja tõmmelda, nädalavahetus  alaku!

                              KarLa

Trenn

   Eile,  kolmapäeval oli esimene tööpäev Val di Fiemmes/Predazzos. Hommikuks oli kogu tiim kohale jõudnud ja plaanis oli kerge saalitrenn. Mängisime võrku ja peale seda oli vabakava, mina võtsin rahulikult, venitus/painutus, mõni tegi midagi enamat. Õhtul käisime hüppamas. Hüpetest niipalju,et sai mägi ära proovitud-  hoovõtt enam vähem paika ja trenni hindeks paneks 4-. Tulemused midagi erilist polnud 42, 32, ja 27. Samas peab mainima, et sakslasi, sloveene ja prantslasi ei olnud veel. Õhtul koju jõudes kõht maru tühi, tegime kiire õhtusöögi ja siis oli aeg lebotada. Seekord oli lebotamist eriti vaja, kerge väsimus hakkas peale suruma.

  

Täna hommikul võtsin kõigepealt eesmärgiks teha korralik hommikusöök kuna eile tegelikult jäi see pool nadiks. Polnud kasu midagi- trennis ikka pea käis ringi ja rõve oli olla. Trennis tegin kerge jooksu ja põrget/erinevaid hüppe harjutusi. Peale lõunat hakkas alles olukord stabiliseeruma ja kõht polnud enam nii tühi ning olemine parem. Mäel oli jälle kolm treeninghüpet ja asi tehtud. Täna olid hüpped head, stabiilsus oli põhiline sõna ja selle sai saavutatud kuhjaga, kolm hüpet 1.5 meetri sisse....pooolee paha. Edaspidine oli sama nagu varem- söök ja lebo.

  Muide,homme Eesti  aja järgi kell 19 on kvalifikatsioon;)

                   

                    Meeldivat MM´i jägimist teile,

                                   KarLa

Pizza, pasta, pesto:P

   Viimane reis võistluspaika, järgmine reis on juba kojuJ...Ühesõnaga, oleme oma ahtri Itaaliasse veeretanud. Jah, oli üsna pikka sõit 4.5 tundi. Und ka ei tulnud, et mingi jupi teest maha magada. Kohale jõudes tervitasid eestlased! Midagi väga positiivset siia vahele. Sain Jaaniga toriseda ja rahulikul pärastlõunase söögi ära teha, kui oli aeg kerge trennike teha. Nagu tavaks juba saanud käisin väiksel jooksul ca 30min. Peale seda jõudsin parasjagu kahevõistlejad trennist ja sai koos meestega leili visatud. Mina muidugi nii kõva leilihunt pole nagu teised Eest sangarid, üritan seda võimalikult kergelt läbi põdeda.  Saunale järgnes ´´koosolek´´ poistega ja muljete vahetamine kuni õhtusöögini välja ja ka söögi ajal. Nüüd on päeva ametlik osa lõppenud ja järele jäänud see lebotamise osa.

 

            Nautige elu,

                KarLa

Teel tulevikku

    Viimased kaks päeva on möödunud rahulikult, eesmärkide suunas.  Eile, pühapäeval, ei suutnud niisama passida ja otsustasin võimalust kasutada ja joostes mäele  minna. Nii-öelda trenn kestis 1h 25min, selline parasjagu taastav aeroobne tiksumine, vahepeal uimerdasin niisama ja jõllitasin suu ammuli loodust. Jube kaiff, päike paistab, lumised hiiglaslikud mäed, higi lahmab(hea ju, ainevahetus toimib) ja meeleolu on 5+. Mäele mineku juures oli ainuke miinus see,  et seal oli liiga palju ahvatlevaid sööke, mistõttu  tuli õhtusöök vahele jätta :D. Tagasi hotelli tulles otsustasin sauna minna ja niisama lebotada. Igati mõnus taastav päev.

   Täna alustasin päeva hommikusöögiga. Hommikusöögi  ajal mõtlesin pealiskaudselt läbi järgnevad kaks päeva, et oma päevakavad paika panna. Põhiliseks eesmärgiks on treenimine. Mitte ainult Val di Fiemme suunas, vaid kogu ülejäänud hooajale  mõeldes. Hommikul otsest trenni plaanis polnud, kuna saali aeg oli alles kella 3st. Topi siiski soovitas minna ratast kohalikku saalikesse väntama, nii ma tegingi, 30min ratast ja siis peale venitus/painutus. Lõunal käisime õhtuse treeningplaanid läbi ja kella 3st minek saali. Soojenduseks kerge jooks ja siis järgnevate nädalate üks tugevamatest jõusaali treeningutest. Peab tõdema, et võttis võhmale küll. Peale trenni käisime poest läbi, igapäevased vahendid hakkavad otsa saama. Ostsin endale uue hambaharja(täriseb ja puha) ja hambapasta. Muude asjadega kestab veel mõnda aega. Loomulikult oli ju vaja ka igaõhtune saun teha. Seekord siis enne sööki, kuna söögini oli veel niivõrd palju aega. Nüüd on kere söögiga kosutatud ja ees ootab asjade pakkimine. Homme hakkame kell 10 Val di Fiemme suunas liikuma,sõit peaks kestma umbes 4.5 tundi aga ex ole näha kui raske on Topi ´´räikkönen´´ Sarparanta jalg.

 

                       Meeldivaid igapäevaseid toimetusi,

                                  KarLa

Noo on lemmik

http://www.youtube.com/watch?v=UGIVSoOan6Q

Üle pika aja Eesti meistritiitlit ei tulnud, selle asemel sai silmad pähe

    Hommikuse tegutsemise oleks pidanud varem kirja panema. Loodame, et lõpptulemusel liiga suurt mõju sellele pole. Niisiis, hommikul jätkasin sama vana malli, kõigepealt söök, siis treening. Treening oli siis 30 minutit jooksu, mille sees kerged spurdid ja hüpped. Peale seda läksin meie hotelli jõusaalikesse, kuna see nii väike. Seal oli eesmärk lihased korralikult lahti võimelda ja venitada. Kõrvaklapid peas ja Terminaator möllas täie rahaga, kohati oli siuke tunne, et haaraks Jaagupilt mikri käest ja laulaks ise. Termikas annab alati hea enesetunde. Lõunasöök oli täna mõnevõrra eriline. Kaal on üpriski jonksu läinud, kohati tekib alateadlikult ilmselt tunne, et jõud peaks ka ju kaduma. Otsustasin lõunatada vähe korralikumalt. Mäele minnes oli siiski kõht maru tühi ja tundus nagu energia hakkaks lõppema. Mis siin ikka, ei hakanud neid müslibatoone, šokolaade ja muid, mida siin pakutakse  järama. Võtsin kotist vanaema ja vanaisa kuivatatud õunad, kaks peotäit neid.. ja oh jummel, kus tuli purakas sisse.

   Proovihüppel oli eesmärk lendu vähe lihvida, vähe julgemalt suruda, et lennu teine pool vastu ei jääks. Tundus hea hype- ja 192 meetrit andis positiivset emotsiooni. Esimesele võistlushüppele minnes hakkasid mõtted liikuma vaikselt selle suunas, et kuidas edasi saada. Siis mõttes karjusin enda peale:  Kaarel, kurat võtaks, tee omad hüpped ja oled sees. Seda tegingi ja nii oli 196m, hea hüpe. Puudu jäi ca 10 meetrit, mille hävitasin siiski lennu teise poolega. Nimelt  ei saanud kohe hakkama, kõrgust ja kõike oli, kuid jäin liiga pikalt nautima. Hea pauk siiski, 19. koht. Teine hüpe oli midagi uut minu karjääris- ikkagi teises voorus ja jagatakse punkte. Mõtlesin, et teen samasuguse hüppe ja vaatan kuhu see välja veab, aga kahjuks nii ei läinud. Otsapealt tõukasin nii hilja, et hambad käisid kokku, ja hea, et kilde hammastest välja ei visanud. Hea oli selle hüppe juures aga see, et lend oli jonksus lendasin ilusti lõpuni ning oli mugav maanduda. Algul ajas marudalt närvi, et otsa maha magasin, aga no kuulge, mida ma ohin- niigi hästi, minusuguse Tamsalu jorsi jaoks.

   Õhtul võtsin vabalt....homme võistlust pole ja mõtsin, et luban patupäeva. Sõin täna esimest korda magustoitu, mis oli küll maru nadi, aga siiski. Saunas, leilis, käisin ka kaks ringi. Nüüd on hea olla- pestud, kustud, kammitud ja silmad peas.

 

           Tehke seda, mida oskate, sellest piisab

                                       KarLa

Oberi lennukas:P

    Jah, ei ole ka seekoht erinev teistest, kus siiani olnud. Hommikul kaeraputru ei mõista ikka mitte keegi pakkuda. Niisiis, hommikusööi tavaks kipub kiskuma müsli maitsestamata jogurti ja puuvilja salatiga. Iseenesest pole paha. Lõunani kestab ära. Hommiku treening on ka päris videvalt samasugune, polnud ka tänane päev erand, 20-30 min jooksu, korralikud venitus- ja painduvusharjutused, et ikka hea oleks hoovõttu  mäel nautida. Treening tundus mõnsa, tegin vahele veel mõned spurdid ja paar hüppekest ja sai hea tunde küll. Nüüd jäi oodata veel lõunasööki ja siis...lemmik mägi, Oberstdorfi lennumägi:P

    Jah, tõesti on mõnus  mägi, pehme ja mõnna lend.Hypped siis olid täna küllaltki OK. Esimene oli selline proovihüpe, ikkagi lennumägi. Teine hüppe oli elu üks parimaid lennumäe hüppeid. Quali hüpe oli nii ja naa, parandamisvaru jäi homseks piisavalt, mis on igati hea. Koht 17. Päeva lõpetuseks,tuli ette võtta 1,5 tunnine kombe õmblemine, kuna kaal on kukkunud ja siit sealt vaja kohendada. Nüüd peaks korras olema.

 

                       Teile soovin kena nädalavahetust,

                                KarLa

Sõbralik bussisõit

    Hommikul kella kümnest olid bussi aknad puhtad ja reis võis alata. Sihtpunktiks oli siis Oberstdorf. Mis siin ikka, sõit oli ca 5 tundi ja jällegi läks kiiresti, tundus vähemalt. Vahepeal tegime kerge söögi, noh, salati (kurgid, tomatid särgid- värgid). Kohale jõudes oli hotell juba vana hea tuttav, oli ainult vaja asjad tuppa tarida ja valmistuda trenniks. Tegin kerge väntamise soojenduseks ja kuna kangi koos raskustega siin ei olnud siis pidi Topiga läbi ajama. Ühesõnaga kükkide ajal kasutasin raskuseks Topi, ta ronis mulle selga ja mina sain nii oma toonuse. Lõppu toestasin natuke raamilihaseid, mis on küllaltki väikseks kuivanud, sellegipoolest on neidki vaja treenida.

   Peale trenni jälle saun.  Siin on muide päris omapärane saun: leiliruum on kahekorruseline ja kyllaltki suur ja kõrge, oma 20 matsi mahub ilusti higistama. Päeva lõpetuseks kerge söök ja ongi päev omadega õhtal.

 

              Head sõbrapäeva,

                         KarLa

Circa üks sokipaar kulutada, siis silmad peas

     34. koht, täna siis sedapsi.  Mis siin pikalt jahuda, hommik oli koopia eilsest - tegin kõik asjad täpselt  samamoodi nagu eile- jätsin  ainult võileiva söögist välja ning panin marjad eraldi kausikesse, mitte müsliga ühte patta... hahaa leidsingi vist asja, millega täna sõrme lõikasin :D.

    Proovihüpe oli täitsa harooš... peale hüpet uuesti väike soojendus, natuke võimlemist, uimerdamist ja uuesti torni. Seekord läksin õigeks ajaks, seega sain natuke soojas ruumis istuda ja puhata. Hüpe oli 122m, ei oskagi muud öelda, kui hea. Ei olnud mingi mega pauk nagu eile ega olnud ka mingil juhul  keskmine või  halb hüpe. Mega hüppest jäid puudu nipet-näpet väiksed asjad, nagu nt. lennu rahulik kulgemine (läksin 60m kohapeal natuke liiga ahnelt flatti üritama ja hakkas kergelt kõigutama) .Mis oli vähe väiksem viga kuid mõjutas  siiski oli see, et  otsepealt ei suutnud ennast tagasi hoida ja virutasin nats liiga agressiivselt suuskadele peale (oleks võinud natuke rohkem täistalla pealt teha). Üleüldiselt, mis siin nuriseda, selle talve parim tulemus. Õhtul koju jõudes mõtsin, et küllaltki raske on olla ja Topiga vesteldes jõudsime järeldusele, et siia vahele oleks hea üks aeroobne trenn teha. Tegingi, natuke jama oli kuna jooksin kottpimedas metsas, kus oli kitsas tee ja autosid vooris küllaltki palju, seega panin mööda lumehangesid. Vahepeale tegin veel kergeid hüppeid ja kiirendusi. Peale trenni mõtlesin, et kui juba taastamiseks läks, siis tuleb korralikult taastada. Läksin veel sauna ja peale sauna jääkülma vette. Ikka oli midagi puudu. Tõmmasin ujukad jalga, väike ring basseinis ja oligi asi ideaalne. Oehh, vabsee atlitšno :D

    Kõige positiivsem kogu nädalavahetuse juures on see, et suutsin mõlemal päeval võidelda teiste meestega, mis ongi minu lähim eesmärk olnud, nii saab nautida seda, mida teed. Nüüd aga ´´Jäitä hattu´´ ja  edasi Oberstdorfi(Qual ülehomme 15.02  ja põhivõistlus 16.02).

 

                            Sporti tehes õpib vähemasti kaotama ;)

                                                   KarLa

Kiire-kiire ja elu parim Kvall

    Hohohh...Võtab ohkama kohe see päev.  Mõnevõrra erilise hommikusöögi järel (müsli jogurtiga)  , läksime hotelli tenniseväljakule soojendust tegema. Mängisime seal mingit soomlaste leiutismängu, midagi tennise laadset. Peab mainima, et sai naha märjaks küll ja piisavalt lõbus oli ka. Positiivselt meelestatud mäele minekuks.

     Lõunat ei jõudnudki süüa kuna minek oli juba 15min enne kella 12. Mäele kohale jõudes otsustasin kohe kerge snäki teha, milleks oli banaan ja õun. Esimene hüpe oli positiivne, kõik näis toimivat, hüppasin küll kõrgemalt kui enamus, mis oligi hea kuna sain teha esimene hüppe vabalt.  Esimese vooru lõpuks hakkas tuul keerutama ja viimased mehed said päris kaua tornis oodata, otsustasin mina, et lähen ka igaks-juhuks varem torni.   Peale seda kui Schlieri ümber see jama käis ja teda alla ei lastud ning peale mida ta otsustas hoopis nõlvast ainult alla lastada, midagi vastlaliu taolist, otsutasin minna vaatama soojast kabiinist,mis seal siis toimub. Kohe kui välja jõudsin minna, teatas mulle üks kohtunik: “ Mida sa uimad, 2 proovihüppajat ja sinu kord?!“  Mina siis jooksuga poomi juurde, kiilud taha, kombe korda ja hakkan suuski jalga panema. Seepeale öeldakse, et sinu kord on juba möödas ja nr3 hüppab... Mis veel parem, üks proovihüppaja saadeti ka minema. Siis hakkas hüüpaja nr3 suuski jalga panema, talle öeldi, et nr2 hüppab. Ma läksin ikka tõsiselt vihaseks ja hakkasin seal pehmelt öeldes närvama. Noh, siis hakkas nr2 poomile minema ja öeldi talle, et  ei,  Nurmsalu saab ikka hüpata.  Mina ruttu suusad jalgad, ei jõudnud klambreidki kontrollida kui juba lipp kukkus ja vaja tuld tõmmata.  Rada ei olnud seejuures ca.3 min puhastatud. Põhimõtteliselt panin nagu tuulis***k sealt alla. Hüpe oli täitsa OK, 121m. Andis vaatamata rapsimisele hea tunde.  Oh nalja, olingi ainuke, kes sai teise proovihüppe teha, tuul hakkas nii keerutama, et teised pidid suusad õlal alla tulema.  Kvalini oli aega umbes 30 min. Mõtlesin, et tornis hakkas nii külm, et lähen õige jooksen veits, peale seda kerge venitus ja riidesse……. see oli viga. Kvali hüppeks jõudsin torni umbes 30sek enne seda kui oli minu kord hakata suuski jalga panema, selline kobin, et anna minna. Ja siis, elu parim kvali, 8 koht. Mis siin salata,tõmbas ikka igeme paljaks küll.

    Õnneks vorm on niivõrd palju parem, võrreldes eelmise reisiga, et tean täpselt, mida tegin ja homne eesmärk on seega  oma seda head sooritust korrata.

 

                 Hoidke kell käe peal, teinekord võib abi olla

                                           KarLa

Vaikselt uue võistluse suunas

     Eilne päev,  pühapäev, algas plaanipärase treeninguga. Kerge soojendus jooksulindil ja sellele otsa põrke trenn. Arvestades seda, et seljataga korralik laager, palju reisimist ja ka üks võistluspäev , oli jalg küllaltki terav. Sain oma treeningu korralikult tehtud ning oli aeg hakata Eurospordist hüppeid vaatama, mida ei toimunud. Ilmselgelt võis sellest välja lugeda seda, et antud võistluse suurimad võitjad olime mina ja teised,  kes qualist läbi ei saanud. Meil oli ju aega  rahulikult treenida, puhata ja järgmiseks võistluseks valmistuda, aga see selleks. Õhtul oli plaanis 25 minutit korralikku soojendust ja sinna otsa korralik lihaste venitus. Pean tõdema, et tegin ilmselt elu pikima venitustreeningu. Peale jooksu venitasin jalgu ja üleüldse alakeha oma 40minutit. Seejärel  seljamassaaži Örri (soome füsioterapeut) käe alla ning sinna otsa veel selja ja ülejäänud ülakeha venitust  20 minutit. Oli päris mõnna olla kohe, peab mainima.  Loomulikult kasutasin ka võimalust saunaga lihaseid kergelt lõdvestada. Õhtu möödus samuti küllaltki töises meeleolus. Kõigepealt oli vaja kombed parajaks õmmelda, mis kestis oma poolteist tundi.. kuna oli kaks kombet ja küllaltki palju pusimist. Seejärel  panin kombele logod peale (triikrauaga, mille laenasin respast ja mis kergelt kahjustada sai).  Täitsa vastu ööd pakkisin oma asjad kokku, sest täna oli sõit Klingenthali.

    Sõit Klingenthali möödus küllaltki meeldivalt ja need viis tundi ei tundunudki seekord nii pikad. Kohale jõudes oli siiski vaja need 5 tundi kehast välja saada. Otsustasin kasutada hotelli jõusaali, kus sain vändata ratast ja sinna otsa teha erinevaid painduvus ja venivus harjutusi. Trenni lõpus otsustasin kergelt rippuda ja ka selga venitada, kuid paraku polnud see hea mõte… Nimelt tõmbasin oma selja kuidagi imelikult ära, lihtsalt rippudes. See oli aga ilmselge viide sellele, et ilmselt peaks ikkagi väheke rohkem sööma. Tõesti. Viimasel ajal on söömine olnud küllaltki teisejärguline. Lõunaks olen reeglina söönud ainult rohelist (salat, kurk, lillkapsas, brokkoli, jne) ja õhtul sinna lisanud pisikese lihatükikese.  Täna õhtul lubasin seega natuke rohkem ja nüüd hea olla, täitsa täiskõhutunne käis korra külas.

 

     Söömine on ainus töö, mis toidab

                        KarLa

Selle tavaariga on vaja vastu pidada üle kolme nädala

Ükski asi ei ole üdini halb

     Tagasi karusellis. Paar viimast päeva on möödunud töises meeleolus. Maandumise järel Frankfurdi lennujaamas, võtsime suuna Willingeni. Teekond oli küllaltki ´´veniv´´, kuna kõht oli nii tühi ja ootasin sööki niivõrd, et hakkas jälle värvidest pildil puudu tulema. Kohale jõudes saime oma söögid ja seejärel läksin kell pool 11 õhtusele jalutuskäigule/sörgile. Kuidagi on ju vaja peale reisi lihased vähe pehmemaks saada.

 Eile hommikul alusatasime päeva kerge pallimänguga, mõte jätkuvalt sama- keha korralikult toimima saada, et oleks mõtet hüppama minna. Mäele läksime parasjagu varem, nii sain mäe üle vaadatud soojenduse tehtud ja oligi  aeg ennast torni sättida. Esimene hüpe oli mõnevõrra üllatuslik, 131 m. Tehniliselt korralik sooritus ja ka lend oli küllatki OK. Peale mind lasti  poomi kõvasti  allapoole, sest paljud hakkasid maru kaugele  venima. Teiseks minu hüppeks oli poom paika loksunud ja oli ka minu hea hetk proovida õigest poomist üks hüpe. Proovisin uuemat kombet, mis näis toimivat 128m, jälle hea hüpe, mis andis usku qualiks. Qualis otsustasin siiski kasutada vana kombet, kuna uus tundus mõnest kohast suur ja ei hakanud riskima(õnneks- peale hüpet võetigi kontrolli, kõik oli OK). Hüpe oli nagu ta oli, ei saanud esialgu isegi  aru, mis valesti  läks. Tornis mingeid erilisi pingeid polnud, kuid siiski, tugev rapsakas ja sinna 40nda koha taha see rapsaski. Puudu jäi  tõesti vähe, ca meeter, kuid arvestama peab ka seda, et umbes 3 kõva hüppajat said väga kehvad tingimused ja langesid ka välja.

   Õhtusel jutuajamisel Topiga, otsustasime see kaotus hoopis potensiaalseks ´´võiduks´´ vormistada. Ühesõnaga, see aeg, kui  teised võistlevad ja väsivad, pean mina treenima ja teravamaks muutuma, proovihüpped ju näitasid, et hüpetel suures  piirdes pole häda midagi. Seega, täna alustasin hommikut kõva treeninguga jõusaalis. Tunne oli hea ja motivatsiooni lisas ka teadmine,et teised sellel ajal treenida ei saa- puhas võit! Õhtul tegin tund aega aeroobset treeningut, et lihased jõutrennid ilusti vastu võtaks ja kõige selle krooniks, nagu kirss tordile, mõnus saun.

 Hetkel on olemine ütlemata positiivne ja ootan juba homset põrke treeningut,  et ikka teravamaks ja teravamaks saada.

 

                  Tähtis pole see, mitu korda sa kukud, vaid see, kui kiiresti sa püsti saad

                                    KarLa

Blogi lünk ei tähenda igavat elu

  Nonii...Esimene lünk blogisse ka sisse lastud, aga ega see siis tähenda veel, et igav oli. Tegevust kui palju ja rohkemgi - millised tihedad päevad...huhuhhh.

  Teisipäevaga jäin siis viimati pooleli, mis oli ääretult pikk ja teistsugune päev. Ärkasin kell 8. Hommikul oli laagri viimane treening, mis keerutava tuule tõttu siirdus väiksele mäele. Hüpped olid igati positiivsed ja laagrile ilusaks punktiks. Kui nüüd laager kokku võtta, siis hindeks paneksin 4. Miks 4? Sellepärast, et päris  tippvormi  ei saavutanud ja varu oli veel küllaga. Peale treeningut ruttu asjad kokku, kerge massaaž ja siis sõit Helsingisse, mida oli umbes 400 km. Kohale jõudsin 1.5h enne laeva väljumist. Laevas oli aga selline nälg, et silmanägemine hakkas kaduma ja teatud värvid olid ka palju tuhmimad kui tavaliselt. Absoluutselt kõik söögid tundusid sama head ja isuäratavad kui soolased praekartulid seente ja sibulaga (lemmik toit mul :P, Kevadel alustan kindlasti just nendega oma puhkust). Lõpuks sain söögilauda ja seejärel peale sööki kajutisse pikutama. Tallinnasse jõudes hakkas peale suruma üllatuste rida. Esiteks minu auto oli laeva 2 korruse parklas ja kui aeg oli alla hakata liikuma, et laevast väljuda, siis … oh õnnetust- see sild, mille peaksid kallid laevamehed alla laskma oli loobunud funktsioneerimast . Peale 1.5 - 2 tunnist ootamist suudeti see lõpuks alla lasta. Hiljem kuulsin, et ühelt poolt olid keevitusega lukud lihtsalt katki lõigatud. Käisin kiiresti oma tüdruku Katja juurest läbi, tere ütlemas, et peale seda kohe edasi Tamsalu poole liikuda. Tee peal otsustasin veel kerge kohvi teha, et magama ei jääks. Noo, kus sa sellega, ega kohvi ostmine pole naisevõtt, see võtab ikka aega ja vaja ikka majandada. Nimelt ostsin öösel kell pool kaks  kohvi … nimelt pool tundi. Majas oli kaks kohvimasinat, üks neist ei tahtnud normaalse maitsega kohvi anda (selle asemel andis mingit mustaka välimusega vedelikku) ja teine oli parasjagu puhastuses. Lõpuks sai üks masinatest reapeale ja võisin oma kohviga teele asuda. Autosõit oli  küllaltki meeldejääv kuna kohtasin metssiga ja seda nimelt 500 meetri täpsusega sama koha peal, kus 2 aastat tagasi ühele seakarjale sisse virutasin, mis ei olnud teadagi üldse mitte odav lõbu.. Magama sain umbes kell 4, seega 20ne  tunnine päev....Poooleee paha!

    Kolmapäeva hommikul aga aega magada polnud, kell 9 ajasin kargud alla ja trenni minek. Pidin trenni ära tegema, uuesti asjad kokku pakkima ja Tallinnasse tuld tõmmama. Nimelt on täna õhtul juba vaja Willingenis olla. Hea oli kodusaalis trenni teha, eriti hea oli see, et jalg hakkab ka juba looma ja küllaltki põrkavana tunduma. Kodus aga nii kiiresti ei läinud nagu plaanitud oli, isaga on alati torisemast ja mula ajamist piisavalt, kuid siiski ka sellest ajast ei piisanud ega saanud ikka kõik asjad räägitud. Enne ärasõitu mõtlesin, et tahaks ikkagi kõiki inimesi näha ka enne pikale reisule minekut, tagasi nimelt 3ndal märtsil. Käisin siis  vanaema ja vanaisa juures ja sealt sain kaasa veel kuivatatud õunu, nüüd peaks jätkuma laagri lõpuni. Käisin veel koolis ema juures, tere ütlemas.. ja oligi suund võetud uude laagrisse. Õhtul said Tallinnas jalad kergelt  seinale visatud ja niisama omadega mula aetud (isegi venna nägin korraks ära) ning ka meeldiva õhtusöögi peetud (oli hea süüa midagi, mida  ei oleks tohtinud).

   Täna hommikul oli äratus küllaltki vara, nimelt kell 7. Nagu ikka oli enne ärasõitu nipet-näpet vaja teha, et südamerahuga saaks jälle ´´leegid peale panna´´.  Hetkel olen Helsingi lennujaamas, pole just teab, mis lõbus tunne, kuna on vaja oodata siin 3 tundi Frankfurdi lendu ja peas mõlgub teadmine, et tagasi alles 3. märtsil...hohohhh. Loodame, et tulemused muudavad reisi meeldivamaks. Lootusi väga kõrgeks ei tahaks puhkuda, aga endal on tunne küll,  et ma olen treenida saanud, puhata võistlustest ja nüüd hea jälle karuselli sisse hüpata, et olla seal parem kui varem.

 

                   Võtke asju positiivselt, mina teen nii

                                    KarLa

Õnnestunud saabaste vahetus

    Alustaks nagu ikka hommikuga. Peale erilist hommikuputru(seekord mitte võiga, vaid marjadega) oli mäele minek. Otsustasin, et lähen jooksuga ja teen pikema soojenduse, lootes, et ehk saab ainevahetuse vähe liikuma. Lõppkokuvõttes sellest suurt kasu polnud, kuna  mäel oli ´´lakke sülitamist´´ ikka kõva tund. Tuli välja, et  mägi ei olnud korda tehtud. Sellel oli ka üks hea külg, nimelt Sõber Havu (Janne Happonen- vigastusega hetkel väljas, soomlane,  minu üks parimaid sõpru siin tiimis) tuli mäele jorisema, oli hea jälle näha! Hüpetest rääkides, siis esimesed hüpped olid enam- vähem, välja arvatud see, et vasak suusk tahtis hirmasti allapoole kiskuda. Otsustasin, et peale neljandat hüpet vahetan saapad ning võtan riski nüüd ja praegu(saabaste vahetamisega on see risk, et hoovõttu ei saa sisse ja lennus suusad ei toimi). Ja mis siis juhtuma hakkas, kahe hüppega tuli 15 meetrit kaugust juurde ja ühtäkki oli tunne, et kurat, ma ju oskangi hüpata, natukene. Mäelt ära minnes oli hea vaadata Topi rahulolevat pilku ja naeratust- selline tunne nagu mehel langes tänu nendele hüpetele kivi südamelt. Peale lõunasööki tegime videoanalüüsi ja ka seal püsis õhus positiivne meeleolu. Topi rahulolu oli üllatavalt suur.

   Õhtust trenni alustasin suurelt mäelt, millest hüppasin ka juba hommikul. Kolmest esimesest hüppest kahel oli õhus mitte suusahüppaja, vaid propeller lennuk. Tuul oli ilmselgelt ebasoodne hüppamaks suurelt mäelt.  Siirdusime väiksele mäele, kus sain taas oma rütmi sisse ja hüpped olid enam vähem. Päeva miinuspoolele võiks kanda kombetesti. Proovisin uut kombet, väiksel mäel, see ei toiminud absoluutselt.

   Peale õhtusööki oli kavas väike toidulisandite esitlus, mida meie füsioterapeut on kasutanud umbes 2 nädalat ning ta on nendega väga rahul. Pidavat sooli puhastama ja kraanid mõlemalt poolt katki lööma. Otsustasin neid samuti proovida, kuna on ju teada, et mul peaks seda jama ikka jõhkrates kogustes välja ajama, et kaalust alla saada. Kui toimima hakkavad võin teile nendest hiljem kirjutada. Siis, kellel soovi, saan teile neid ka hankida . Kasutajateks on igast masti maailma tippsportlasi (nt. Djokovic, Morgenstern, Neuner  jne). Selle pika päeva lõpetuseks mahe ja niiske saun.

                Kes ei riski, see šampat ei joo,

                                   KarLa

Laadisin tühja aku katki!

    Päeva eesmärkideks olid Kuopiosse sõit ning kohapealne treening. Sõitma hakkasime peale tavapärast hommikusööki. Sõidetud oli alles tund aega, kui tundus, et kõht hakkab tühjaks minema, mõtlesin siiski, et ootan kella kaheteistkümneni ja küll siis aega süüa. Peale sööki olin õnnelik, et suutsin ennast tagasi hoida, vaatamata suurele valikule, mis ABC bensiinijaama söögikohal pakkuda oli.

    Kohale jõudes panime asjad hotelli ja suundusime mäele. Soojenduse ajal, mis oli ainult 1.5 tundi peale sööki, oli jälle jube energiapuudus. Sundisin ennast ootama trenni lõpuni. Trenn läks küllaltki positiivselt. Esimene hüpe andis natuke soovida, kuid edasi suutsin ´´seivida´´ seda, mille olin Vuokattis kätte saanud.  Peale trenni lendasin esimese asjana autosse, krahmasin 3 kuivatatud viigimarja ja kaks peaotäit kuivatatud õunu......huhhhh, elu päästetud. Loomulikult see ei olnud õhtusöök. Seejärel tuli ´´suurepärane´´ uudis- hotelli restoran on täna suletud (sa vana katkine siksi rehv, ma ütlen). Topi (treener- alati optimistlik!) rahustas mind kohe sellega, et teeme täna õhtusöögi kuskil väljas. Peale kerget koosolekut võtsimegi suuna mingisugusesse Hiina restorani. Kuna ma teadsin, et ei suuda ennast tagasi hoida, võtsin ainult ´´Buffet´´ õhtusöögi (Antud restoranis tähendas see-salataivalikut, kergeid ´´soojendus´´ snäkke, riisi ja nuudleid). Teised võtsid peale selle veel põhitoidu, mis oli räme lahmakas. Aga noh - nagu alati! Ennast tagasi hoides, sõin ´´meeldivalt´´ kõhu täis. Koju tagasi sõites tundsin, et olin kõhu ´´natuke´´ liiga täis söönud ning no loomulikult tunnustas mind ka kaal nende ´´imeliste´´ suurte numbritega. Rääkisin asjast ka Topile,  et ma ei saa niimoodi väljas söömas käia, tema vastuseks oli: Homme peale õhtust trenni on tund aega jooksu, siis on söök tasa. Selline on siis karistus.

    Kõht on siiamaani punnis. Ning mis kõige iroonilisem- soomlaste toas on parasjagu aga käsil öine söömaaeg. Kust kohast need mehed võtavad sellised linnuluud ning pardi seedimise...?! Selline tunne, et meestel on WC potid mõrasid täis, kuna söövad nad  palju ja kaal on madal, muidugi!!!

                            Ärge õgige, siis on kergem hingata,

                                        Karla

Spordimehe õhtu

   Õhtu algas küllaltki krõbeda treeninguga jõusaalis. Kohe tahaks mainida, et tunne on vaatamata vähesele söögile, üllatavalt hea. Raud kerkis päris korralikult, mõnikord isegi rohkem kui mina. Sinna otsa natuke tõkkeid, kõhtu ja selga.

   Trennis selgus, et homne minek Kuopio on juba hommikul kell 10, seega Vuokattis sellel talvel ilmselt enam ei hyppa. Otsustasin täna teha korraliku infrapunasauna, taastumisaeg on piisavalt pikk, homne treening Kuopios alles pärastlõunal. Kuna tegemist on mõnevõrra kehva ´´infrarötiga´´,  mis üle 57 kraadi sisse ei võta,isegi kui toppida kõik õhuaugud kinni, siis otsustasin  45minutit oma õhtust veeta seal. Sellele lisaks veel 10 minutit tavalist sauna, jääkülm sahmakas vett kaela- milline nauding. Mõeldes jälle kaalule siis vedelikku kulus päris korralikult ja kui arvesse võtta netilehed, mis infrapunasaunadest pajatavad,  siis hävitasin seal päris ohtral kilokaloreid.

     Sportlik laupäev, hetkel parim asi üldse... Jään huviga ootama järgmist trenni, lootes jätkata samast kohast, kus pooleli jäin.

 

             Kena nädalavahetuse jätku,

                                       KarLa

Üle pika aja tõusid käed!

      Oli ka tagumine aeg... Huhh, täna oli siis suhteliselt tähtis treening- mõeldes kogu laagrile ja sellele järgnevale tihedale võistlusgraafikule. Selleks, et kergem oleks kaalu jägida, parem hüppeid edasi arendada, tuju püsiks hea- on vaja hästi  hüpata,  nii lihtne see ongi.  Peale tavapärast hommikuputru, võtsin suuna mäele... Algus ei olnud just kõige parem, kuna soojendusel oli tunda juba kerget energiapuudust ja ka eilne raamilihaste treening oli veel keres sees... Ponkkarid(Kuiv imitatsioon) olid ka küllaltki kesised ja suurt tunnetust mäele ei andnud, kuna hoovõttu ei saanud korralikult sisse ja asi oli küllaltki jäik.

    Esimese hüppe järel võtsin ennast korralikult kokku ja sundisin end maha rahunema. Korrutasin endale ainult üht- RAHUNE MAHA, MIDA SA RAPSID, TEE SEDA KÕIKE VABALT... peale otsa oli selge, nüüd sain ´´härjal sarvist´´... üle pika aja sain peale otsa tunda seda tõelist mõnu ja kergust, kus  ei olnud vaja vägisi tõmmelda. Oehhh, oli  mõnus tunne, all tõstsin omaette käed püsti ja ütlesin iseendale-JESS... Sellele järgnenud hüpped läksid juba samas taktis-endale korrutades, RAHUNE MAHA EI OLE VAJA RAPSIDA, TEE SEDA KÕIKE VABALT.  Viiendaks hüppeks oli asi nii sujuvaks muutunud, et laksasin ühe hüppe saja peale. Selgepilt, poomi allapoole. Õnneks poomi alla lastes ei hakanud liiga üritama ja lõtvus hüppes säilis.

   Kokkuvõteks, trennile annan 9 punkti, keha oleks võinud väheke vabam olla, natuke oli veel liiga jäik.

                   Võtke vabalt, siis on kergem,

                               KarLa

Pisuke laager

 
    Ohohh... mõtlesin, et teengi kohe esimese ülevaate minu hetke elust/olust. Olen Vuokattis laagris. Eile jõudsin siia peale 700km reisi. Reis oli nii pikk, kuna teepeale pidi jätma Hämeenlinna, kus käisin Quali kombe tehases kombet proovimas ja muutmas. Kui kohale jõudsin oli selg jälle kange nagu raudlatt. Õhtul tegin kiire infrapuna sauna, lootes nagu ikka ja alati, et kaal alla hakkaks vajuma.   

     Täna alustasin päeva jõusaalist, kus tegin väheke pikema soojendus jooksu, et liigesed vähekenegi peale reisu toimima hakkaks. Õhtul oli plaanis hüppamine. Kohale jõudes tundus mägi täitsa ´´nitsevoo´´ aga no kui esimese tiiru ära tegin- oijoppenpuhh, pool ülesse minekust olin põlvili lumes ja saapad olid nagu märjad rätikud jalas. Mis hüpetesse endisse puutub, siis midagi suuremat need ei olnud. Iseenesest loogiline kah juu... peale Vikersundi lennumäge tundus see nagu Pätsukas, hoogu pole ja lendamisest asi kaugel. Õnneks sai viimane hüpe mingisugusegi idee, millepealt on homme hea alustada ja asja arendama hakata.

    Veel tasub märkimist selline asi, et hakkasin eilsest ennast MM-iks vormi ajama ja kohe teadlikult ennast piinama. See tähendab-kaal korda kasvõi vägisi. Esimene päev läks edukalt, kuid on ju teada, et algus ongi kerge. Eks ma varsti olen jälle närvihaige valmis ja paras Murdockiga samasse palatisse panna.

 

       Võtke vabalt, reede ju  siiski,

                            Kaarel                   

Mina ja sulesepp?

            
    Nonii... Mõtlesin, et pidevalt erinevates värvides nelja seina vahel on igav, seega otsustasin, aeg-ajalt midagi kirjutada, mida oleks hiljem endalgi hea lugeda. Ilmselt hakkan siia kirjutama mõtteid laagristest/võistlustelt, kuna kodus on muid huvitavaid tegemisi niigi palju. Samas, kes teab äkki tuleb kodus ollesgi mõni hea mõte või keegi teine paneb mõne hea torni.

    Enda tutvustamisega ei alustanud sellepärast, et blogi on mõeldud inimestele,kes on sõbrad, tuttavad või hoopistükis leidub fännegi ning nemad peaksid mind teadma. Kui ei - olen tavaline Tamsalu jorss Kaarel, kes ei tahagi muud olla(erinen muudest natuke sellepoolest, et olen pidevalt kodust eemal-kuid mõtetes teiega), tegelen suusahüpetega ja lähim eesmärk on saavutada selline tase, et saaksin võistlusi nautida ning teistega võistelda mitte niisama kaasa tilkuda. Kindlasti mitte ei ole see blogi nendele, kes tahavad niisama haukuda, halvustavalt kommenteerida, kirjavigu lugeda või muidu kibestunult silmad kortsus ja kaenlaalused higisena seda ühte ja sama ekraani jõllitada.

 

 

           Hoitke saba ikka rõngas, nii on parem,

                                       Kaarel