Üle pika aja Eesti meistritiitlit ei tulnud, selle asemel sai silmad pähe

    Hommikuse tegutsemise oleks pidanud varem kirja panema. Loodame, et lõpptulemusel liiga suurt mõju sellele pole. Niisiis, hommikul jätkasin sama vana malli, kõigepealt söök, siis treening. Treening oli siis 30 minutit jooksu, mille sees kerged spurdid ja hüpped. Peale seda läksin meie hotelli jõusaalikesse, kuna see nii väike. Seal oli eesmärk lihased korralikult lahti võimelda ja venitada. Kõrvaklapid peas ja Terminaator möllas täie rahaga, kohati oli siuke tunne, et haaraks Jaagupilt mikri käest ja laulaks ise. Termikas annab alati hea enesetunde. Lõunasöök oli täna mõnevõrra eriline. Kaal on üpriski jonksu läinud, kohati tekib alateadlikult ilmselt tunne, et jõud peaks ka ju kaduma. Otsustasin lõunatada vähe korralikumalt. Mäele minnes oli siiski kõht maru tühi ja tundus nagu energia hakkaks lõppema. Mis siin ikka, ei hakanud neid müslibatoone, šokolaade ja muid, mida siin pakutakse  järama. Võtsin kotist vanaema ja vanaisa kuivatatud õunad, kaks peotäit neid.. ja oh jummel, kus tuli purakas sisse.

   Proovihüppel oli eesmärk lendu vähe lihvida, vähe julgemalt suruda, et lennu teine pool vastu ei jääks. Tundus hea hype- ja 192 meetrit andis positiivset emotsiooni. Esimesele võistlushüppele minnes hakkasid mõtted liikuma vaikselt selle suunas, et kuidas edasi saada. Siis mõttes karjusin enda peale:  Kaarel, kurat võtaks, tee omad hüpped ja oled sees. Seda tegingi ja nii oli 196m, hea hüpe. Puudu jäi ca 10 meetrit, mille hävitasin siiski lennu teise poolega. Nimelt  ei saanud kohe hakkama, kõrgust ja kõike oli, kuid jäin liiga pikalt nautima. Hea pauk siiski, 19. koht. Teine hüpe oli midagi uut minu karjääris- ikkagi teises voorus ja jagatakse punkte. Mõtlesin, et teen samasuguse hüppe ja vaatan kuhu see välja veab, aga kahjuks nii ei läinud. Otsapealt tõukasin nii hilja, et hambad käisid kokku, ja hea, et kilde hammastest välja ei visanud. Hea oli selle hüppe juures aga see, et lend oli jonksus lendasin ilusti lõpuni ning oli mugav maanduda. Algul ajas marudalt närvi, et otsa maha magasin, aga no kuulge, mida ma ohin- niigi hästi, minusuguse Tamsalu jorsi jaoks.

   Õhtul võtsin vabalt....homme võistlust pole ja mõtsin, et luban patupäeva. Sõin täna esimest korda magustoitu, mis oli küll maru nadi, aga siiski. Saunas, leilis, käisin ka kaks ringi. Nüüd on hea olla- pestud, kustud, kammitud ja silmad peas.

 

           Tehke seda, mida oskate, sellest piisab

                                       KarLa