Sunday, December 1, 2013

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb KABOOM

   Terekest, kallis lugejaskond. Vabandust, et ei ole pikalt  siia midagi postitanud. Selle aja sisse on mahtunud päris palju erinevaid seikasid.
    Kuna suvi oli nii pikk ja treeningrohke, siis võtaksin selle kokku lühidalt, kuna muidu tulevad sisse kerged faktivead.  Peale Veikkaus touri ei lasknud hoogu alla ja ´´paugutasime´´ trenni sama usinalt edasi. Treenisime nii Oberstdorfis ja Soomes erinevatelt mägedelt, kui ka  Otepääl ja Egiptuses. Treeningud sujusid üldiselt meeldivalt- hüpe paranes ´´step by step´´ ning ka füüsis läks palju paremaks. Augustis, peale Kuopio laagrit, võtsime vähekeseks hoo maha ja lasin asjal veereda, kuna tuharas ilmnes imelik valu, mis otseselt ei pärsinud tegevust, kuid siiski käis närvidele.  Käisin sõpradega Soomes ühes mökis meeldivat nädalavahetust veetmas ja nautisin nende seltsi.  Peale seda jätkusid treeningud taas plaanipäraselt. Kogu aeg kerge valukene tuharas. Peale suviseid laagreid läksime nüüd juba tavaks saanud soojamaa laagrisse, mis seekord toimus Egiptuses. Treeningud läksid 100% täkkesse ja sai puhata mõnusalt nii, et kõik valud kadusid. Egiptusest naastes oli mul ideaalne võimalus Otepääl  teha suve viimased hüpped (näiteks soomlased sellel ajal enam hüpata ei saanud kuna mäed olid kõik juba talve seadistusega).  See oli aeg, kus tuhar hakkas endast korralikult märku andma. Seejärel läksin lumelaagrisse, surusin läbi valude trenni teha. Peaaegu peale igat treeningut käisin füsioterapeudi juures, küll meie endi (Soome tiimi) kui ka jaapanlaste füsio juures. Nende käikude tulemusel sain soovituse hakata võtma valuvaigistite kuuri. Valuvaigistite kuur lõppes, kui olime juba Saksamaal valmistumas esimeseks MK-ks. Esimene treening peale kuuri- KATASTROOF, otsapealt lendasin minema nagu põrandapesulapp. Jalad ei toiminud- mesikud valud. Tegime otsuse tulla Eestisse ja uurida milles asi (automaatselt lükkus ka hooaja algus edasi).
   Eestisse jõudsin neljapäeval. Kohe tuiskasin lennujaamast Dr. Virve Vase juurde, kes oli kõik järjestanud ideaalselt. Reedel oli hommikuks aeg juba MRT pildi tegemisele, peale lõunat võttis mind vastu füsioterapeut Lauri Rannamaa ja sealt võtsin suuna otse EMO-sse, kus ootas mind neurolog Siim Schneider.  Reede õhtuks oli selge, et peale rattasõidu ja raami lihaste muud ma hetkel treenida ei tohi, seda kuni kolmapäevani. Põhjuseks siis MRT pilt, kust arstid lugesid välja, et neljanda ja viienda lüli vaheline disk käib närvisüsteemi vastu. Kolmapäeval läksin neurokirurg Dr.Kahro Tälli  juurde,kes tegi mulle blokaadi (süst selga). Esialgu pidi see olema ainuke tegevus, mis ei sõltunud minust (seni oli vaja raamilihaseid treenida, et see probleem ise taanduks). Kolmapäeval lõunal aga tuli mulle kõne, mis oli mõneti šokeeriv, helistas minu usaldusisik Dr. Virve Vask ning ütles, et homme hommikul (neljapäeval) ootab Ida-Tallinna Keskhaiglas seljakirurg Dr. Taavi Toomela (kes omakorda oli konsulteerinud Dr.Madis Rahu ja Dr. Mihkel Mardnaga) ja soovib selgitada olukorda ja operatsiooni võimalusi. Oi joppenpuhh oli esimene tunne, käed hakkasid värisema, süda kukkus vastu kannakõõluseid ja pea oli tühi, mis tühi. Mis nüüd saab?  Neljapäeval sinna minnes sain teada, et tegelikult oli diskil üks tükk ära murdunud ja see oleks kasulik sealt eemaldada, kuna nii on taastumine kõige kiirem. Reede hommikul olin kell 7.00 Ida-Tallinna keskhaiglas ja umbes kella 9 paiku tõmmati mind ´´knock outi´´. Ärgates seda tükki seal enam polnud. Esimesena teretas mind Dr.Taavi Toomela ise ja küsis esimese küsimusena, et millal sul see mingi neljamäeturnee oligi. Suunurgad olid paugust nagu Grinchil ja tuju hea. Loomulikult ei tähenda see veel seda, et ma sinna lähen, kuid lootus kiireks paranemiseks on olemas. Kohapeal käis mind veel ´´moikamas´´ ja juttu puhkumas Dr. Külvar Mand (anestesioloog), keda ma tunnen juba vähe pikemat aega. Tema seletas mulle veel omakorda lahti, miks see oli õige otsus ja lisaks aitas ta mul ka kerge operatsiooni tüsistusega hakkama saada (silmad olid väheke kuivanud ja vajasid niisutamist, käisime kohalikus haiglas silmaarsti juures), oli meeldiv kedagi nii-öelda oma inimest seal näha. Reedel õhtul tulid Katja ja Oliver mulle juba järgi ja sõitsime koju, Tamsalu. Laupäevane päev oli küllaltki valurohke kuna see on esimene päev, kui narkoos on ilmselt täielikult väljas. Tänane päev on juba väheke parem.
   Taastumise kohapealt tean niipalju, et kolmapäeval lähen Dr.Taavi Toomela vastuvõtule ja seal kuulen, mis edasi saab, enne seda ei viitsi väga rapsida ja mõelda kaugemale, kui homne päev. Siinkohal tahaksin tänada eelkõige kõiki inimesi, kes on minu probleemiga tegelenud: Dr.Virve Vask (ajas asjad nii joonde, et tekkis küsimus, kas Putin oleks sama kiirelt saanud), Dr.Taavi Toomela (võttis asja käsile spontaalselt ja tegi ära),füsioterapeut, ma eeldan, et ta on doktor või kui ei ole, siis minu jaoks on Dr. Lauri Rannamaa, Dr.Kahro Täll, Dr. Siim Schneider, Dr.Madis Rahu, Dr. Mihkel Mardna. Loomulikult ka neid inimesi,  kes on kõik need päevad olnud mulle toeks siin nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Katja ilmselt on kõige rohkem pidanud mind kanseldama, kuna ma olen totsna nagu 90+ hetkel. Ei saa istuda ega astuda.
     Natuke muud infi ka. Suvel mingil ajal tegi mu vend Jimmy koos oma tüdruku ja sõber Oliveriga fännilehe, kus on võimalik ennast kursis hoida minu tegemistega ja osta ka fännisärk. Niipalju kui ise olen seda külastanud on päris informatiivne. PS: Jimmy kõne võtan peale võistlust kindlasti vastu ja sealt saab  tulevikus minu esimest emotsiooni lugeda. See fännileht on Facebooki avarustes Kaarel Nurmsalu Fanclub nime all. https://www.facebook.com/kaarel.nurmsalu?ref=ts&fref=ts .
      Treenige tugevalt siis raami,
              KarLa