Nonii...Esimene lünk blogisse ka sisse lastud, aga ega see siis tähenda veel, et igav oli. Tegevust kui palju ja rohkemgi - millised tihedad päevad...huhuhhh.
Teisipäevaga jäin siis viimati pooleli, mis
oli ääretult pikk ja teistsugune päev. Ärkasin kell 8. Hommikul oli laagri
viimane treening, mis keerutava tuule tõttu siirdus väiksele mäele. Hüpped olid
igati positiivsed ja laagrile ilusaks punktiks. Kui nüüd laager kokku võtta,
siis hindeks paneksin 4. Miks 4? Sellepärast, et päris tippvormi
ei saavutanud ja varu oli veel küllaga. Peale treeningut ruttu asjad
kokku, kerge massaaž ja siis sõit Helsingisse, mida oli umbes 400 km. Kohale
jõudsin 1.5h enne laeva väljumist. Laevas oli aga selline nälg, et
silmanägemine hakkas kaduma ja teatud värvid olid ka palju tuhmimad kui
tavaliselt. Absoluutselt kõik söögid tundusid sama head ja isuäratavad kui soolased
praekartulid seente ja sibulaga (lemmik toit mul :P, Kevadel alustan kindlasti
just nendega oma puhkust). Lõpuks sain söögilauda ja seejärel peale sööki
kajutisse pikutama. Tallinnasse jõudes hakkas peale suruma üllatuste rida.
Esiteks minu auto oli laeva 2 korruse parklas ja kui aeg oli alla hakata
liikuma, et laevast väljuda, siis … oh õnnetust- see sild, mille peaksid kallid
laevamehed alla laskma oli loobunud funktsioneerimast . Peale 1.5 - 2 tunnist
ootamist suudeti see lõpuks alla lasta. Hiljem kuulsin, et ühelt poolt olid
keevitusega lukud lihtsalt katki lõigatud. Käisin kiiresti oma tüdruku Katja
juurest läbi, tere ütlemas, et peale seda kohe edasi Tamsalu poole liikuda. Tee
peal otsustasin veel kerge kohvi teha, et magama ei jääks. Noo, kus sa sellega,
ega kohvi ostmine pole naisevõtt, see võtab ikka aega ja vaja ikka majandada.
Nimelt ostsin öösel kell pool kaks kohvi
… nimelt pool tundi. Majas oli kaks kohvimasinat, üks neist ei tahtnud
normaalse maitsega kohvi anda (selle asemel andis mingit mustaka välimusega
vedelikku) ja teine oli parasjagu puhastuses. Lõpuks sai üks masinatest reapeale
ja võisin oma kohviga teele asuda. Autosõit oli küllaltki meeldejääv kuna kohtasin metssiga ja
seda nimelt 500 meetri täpsusega sama koha peal, kus 2 aastat tagasi ühele seakarjale
sisse virutasin, mis ei olnud teadagi üldse mitte odav lõbu.. Magama sain umbes
kell 4, seega 20ne tunnine
päev....Poooleee paha!
Kolmapäeva hommikul aga aega magada polnud,
kell 9 ajasin kargud alla ja trenni minek. Pidin trenni ära tegema, uuesti
asjad kokku pakkima ja Tallinnasse tuld tõmmama. Nimelt on täna õhtul juba vaja
Willingenis olla. Hea oli kodusaalis trenni teha, eriti hea oli see, et jalg
hakkab ka juba looma ja küllaltki põrkavana tunduma. Kodus aga nii kiiresti ei
läinud nagu plaanitud oli, isaga on alati torisemast ja mula ajamist piisavalt,
kuid siiski ka sellest ajast ei piisanud ega saanud ikka kõik asjad räägitud.
Enne ärasõitu mõtlesin, et tahaks ikkagi kõiki inimesi näha ka enne pikale
reisule minekut, tagasi nimelt 3ndal märtsil. Käisin siis vanaema ja vanaisa juures ja sealt sain kaasa
veel kuivatatud õunu, nüüd peaks jätkuma laagri lõpuni. Käisin veel koolis ema
juures, tere ütlemas.. ja oligi suund võetud uude laagrisse. Õhtul said Tallinnas
jalad kergelt seinale visatud ja niisama
omadega mula aetud (isegi venna nägin korraks ära) ning ka meeldiva õhtusöögi
peetud (oli hea süüa midagi, mida ei
oleks tohtinud).
Täna hommikul oli äratus küllaltki vara, nimelt
kell 7. Nagu ikka oli enne ärasõitu nipet-näpet vaja teha, et südamerahuga
saaks jälle ´´leegid peale panna´´.
Hetkel olen Helsingi lennujaamas, pole just teab, mis lõbus tunne, kuna
on vaja oodata siin 3 tundi Frankfurdi lendu ja peas mõlgub teadmine, et tagasi
alles 3. märtsil...hohohhh. Loodame, et tulemused muudavad reisi meeldivamaks.
Lootusi väga kõrgeks ei tahaks puhkuda, aga endal on tunne küll, et ma olen treenida saanud, puhata
võistlustest ja nüüd hea jälle karuselli sisse hüpata, et olla seal parem kui
varem.
Võtke asju positiivselt,
mina teen nii
KarLa
No comments:
Post a Comment