Kiire-kiire ja elu parim Kvall

    Hohohh...Võtab ohkama kohe see päev.  Mõnevõrra erilise hommikusöögi järel (müsli jogurtiga)  , läksime hotelli tenniseväljakule soojendust tegema. Mängisime seal mingit soomlaste leiutismängu, midagi tennise laadset. Peab mainima, et sai naha märjaks küll ja piisavalt lõbus oli ka. Positiivselt meelestatud mäele minekuks.

     Lõunat ei jõudnudki süüa kuna minek oli juba 15min enne kella 12. Mäele kohale jõudes otsustasin kohe kerge snäki teha, milleks oli banaan ja õun. Esimene hüpe oli positiivne, kõik näis toimivat, hüppasin küll kõrgemalt kui enamus, mis oligi hea kuna sain teha esimene hüppe vabalt.  Esimese vooru lõpuks hakkas tuul keerutama ja viimased mehed said päris kaua tornis oodata, otsustasin mina, et lähen ka igaks-juhuks varem torni.   Peale seda kui Schlieri ümber see jama käis ja teda alla ei lastud ning peale mida ta otsustas hoopis nõlvast ainult alla lastada, midagi vastlaliu taolist, otsutasin minna vaatama soojast kabiinist,mis seal siis toimub. Kohe kui välja jõudsin minna, teatas mulle üks kohtunik: “ Mida sa uimad, 2 proovihüppajat ja sinu kord?!“  Mina siis jooksuga poomi juurde, kiilud taha, kombe korda ja hakkan suuski jalga panema. Seepeale öeldakse, et sinu kord on juba möödas ja nr3 hüppab... Mis veel parem, üks proovihüppaja saadeti ka minema. Siis hakkas hüüpaja nr3 suuski jalga panema, talle öeldi, et nr2 hüppab. Ma läksin ikka tõsiselt vihaseks ja hakkasin seal pehmelt öeldes närvama. Noh, siis hakkas nr2 poomile minema ja öeldi talle, et  ei,  Nurmsalu saab ikka hüpata.  Mina ruttu suusad jalgad, ei jõudnud klambreidki kontrollida kui juba lipp kukkus ja vaja tuld tõmmata.  Rada ei olnud seejuures ca.3 min puhastatud. Põhimõtteliselt panin nagu tuulis***k sealt alla. Hüpe oli täitsa OK, 121m. Andis vaatamata rapsimisele hea tunde.  Oh nalja, olingi ainuke, kes sai teise proovihüppe teha, tuul hakkas nii keerutama, et teised pidid suusad õlal alla tulema.  Kvalini oli aega umbes 30 min. Mõtlesin, et tornis hakkas nii külm, et lähen õige jooksen veits, peale seda kerge venitus ja riidesse……. see oli viga. Kvali hüppeks jõudsin torni umbes 30sek enne seda kui oli minu kord hakata suuski jalga panema, selline kobin, et anna minna. Ja siis, elu parim kvali, 8 koht. Mis siin salata,tõmbas ikka igeme paljaks küll.

    Õnneks vorm on niivõrd palju parem, võrreldes eelmise reisiga, et tean täpselt, mida tegin ja homne eesmärk on seega  oma seda head sooritust korrata.

 

                 Hoidke kell käe peal, teinekord võib abi olla

                                           KarLa