Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb KABOOM

   Terekest, kallis lugejaskond. Vabandust, et ei ole pikalt  siia midagi postitanud. Selle aja sisse on mahtunud päris palju erinevaid seikasid.

    Kuna suvi oli nii pikk ja treeningrohke, siis võtaksin selle kokku lühidalt, kuna muidu tulevad sisse kerged faktivead.  Peale Veikkaus touri ei lasknud hoogu alla ja ´´paugutasime´´ trenni sama usinalt edasi. Treenisime nii Oberstdorfis ja Soomes erinevatelt mägedelt, kui ka  Otepääl ja Egiptuses. Treeningud sujusid üldiselt meeldivalt- hüpe paranes ´´step by step´´ ning ka füüsis läks palju paremaks. Augustis, peale Kuopio laagrit, võtsime vähekeseks hoo maha ja lasin asjal veereda, kuna tuharas ilmnes imelik valu, mis otseselt ei pärsinud tegevust, kuid siiski käis närvidele.  Käisin sõpradega Soomes ühes mökis meeldivat nädalavahetust veetmas ja nautisin nende seltsi.  Peale seda jätkusid treeningud taas plaanipäraselt. Kogu aeg kerge valukene tuharas. Peale suviseid laagreid läksime nüüd juba tavaks saanud soojamaa laagrisse, mis seekord toimus Egiptuses. Treeningud läksid 100% täkkesse ja sai puhata mõnusalt nii, et kõik valud kadusid. Egiptusest naastes oli mul ideaalne võimalus Otepääl  teha suve viimased hüpped (näiteks soomlased sellel ajal enam hüpata ei saanud kuna mäed olid kõik juba talve seadistusega).  See oli aeg, kus tuhar hakkas endast korralikult märku andma. Seejärel läksin lumelaagrisse, surusin läbi valude trenni teha. Peaaegu peale igat treeningut käisin füsioterapeudi juures, küll meie endi (Soome tiimi) kui ka jaapanlaste füsio juures. Nende käikude tulemusel sain soovituse hakata võtma valuvaigistite kuuri. Valuvaigistite kuur lõppes, kui olime juba Saksamaal valmistumas esimeseks MK-ks. Esimene treening peale kuuri- KATASTROOF, otsapealt lendasin minema nagu põrandapesulapp. Jalad ei toiminud- mesikud valud. Tegime otsuse tulla Eestisse ja uurida milles asi (automaatselt lükkus ka hooaja algus edasi).

   Eestisse jõudsin neljapäeval. Kohe tuiskasin lennujaamast Dr. Virve Vase juurde, kes oli kõik järjestanud ideaalselt. Reedel oli hommikuks aeg juba MRT pildi tegemisele, peale lõunat võttis mind vastu füsioterapeut Lauri Rannamaa ja sealt võtsin suuna otse EMO-sse, kus ootas mind neurolog Siim Schneider.  Reede õhtuks oli selge, et peale rattasõidu ja raami lihaste muud ma hetkel treenida ei tohi, seda kuni kolmapäevani. Põhjuseks siis MRT pilt, kust arstid lugesid välja, et neljanda ja viienda lüli vaheline disk käib närvisüsteemi vastu. Kolmapäeval läksin neurokirurg Dr.Kahro Tälli  juurde,kes tegi mulle blokaadi (süst selga). Esialgu pidi see olema ainuke tegevus, mis ei sõltunud minust (seni oli vaja raamilihaseid treenida, et see probleem ise taanduks). Kolmapäeval lõunal aga tuli mulle kõne, mis oli mõneti šokeeriv, helistas minu usaldusisik Dr. Virve Vask ning ütles, et homme hommikul (neljapäeval) ootab Ida-Tallinna Keskhaiglas seljakirurg Dr. Taavi Toomela (kes omakorda oli konsulteerinud Dr.Madis Rahu ja Dr. Mihkel Mardnaga) ja soovib selgitada olukorda ja operatsiooni võimalusi. Oi joppenpuhh oli esimene tunne, käed hakkasid värisema, süda kukkus vastu kannakõõluseid ja pea oli tühi, mis tühi. Mis nüüd saab?  Neljapäeval sinna minnes sain teada, et tegelikult oli diskil üks tükk ära murdunud ja see oleks kasulik sealt eemaldada, kuna nii on taastumine kõige kiirem. Reede hommikul olin kell 7.00 Ida-Tallinna keskhaiglas ja umbes kella 9 paiku tõmmati mind ´´knock outi´´. Ärgates seda tükki seal enam polnud. Esimesena teretas mind Dr.Taavi Toomela ise ja küsis esimese küsimusena, et millal sul see mingi neljamäeturnee oligi. Suunurgad olid paugust nagu Grinchil ja tuju hea. Loomulikult ei tähenda see veel seda, et ma sinna lähen, kuid lootus kiireks paranemiseks on olemas. Kohapeal käis mind veel ´´moikamas´´ ja juttu puhkumas Dr. Külvar Mand (anestesioloog), keda ma tunnen juba vähe pikemat aega. Tema seletas mulle veel omakorda lahti, miks see oli õige otsus ja lisaks aitas ta mul ka kerge operatsiooni tüsistusega hakkama saada (silmad olid väheke kuivanud ja vajasid niisutamist, käisime kohalikus haiglas silmaarsti juures), oli meeldiv kedagi nii-öelda oma inimest seal näha. Reedel õhtul tulid Katja ja Oliver mulle juba järgi ja sõitsime koju, Tamsalu. Laupäevane päev oli küllaltki valurohke kuna see on esimene päev, kui narkoos on ilmselt täielikult väljas. Tänane päev on juba väheke parem.

   Taastumise kohapealt tean niipalju, et kolmapäeval lähen Dr.Taavi Toomela vastuvõtule ja seal kuulen, mis edasi saab, enne seda ei viitsi väga rapsida ja mõelda kaugemale, kui homne päev. Siinkohal tahaksin tänada eelkõige kõiki inimesi, kes on minu probleemiga tegelenud: Dr.Virve Vask (ajas asjad nii joonde, et tekkis küsimus, kas Putin oleks sama kiirelt saanud), Dr.Taavi Toomela (võttis asja käsile spontaalselt ja tegi ära),füsioterapeut, ma eeldan, et ta on doktor või kui ei ole, siis minu jaoks on Dr. Lauri Rannamaa, Dr.Kahro Täll, Dr. Siim Schneider, Dr.Madis Rahu, Dr. Mihkel Mardna. Loomulikult ka neid inimesi,  kes on kõik need päevad olnud mulle toeks siin nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Katja ilmselt on kõige rohkem pidanud mind kanseldama, kuna ma olen totsna nagu 90+ hetkel. Ei saa istuda ega astuda.

     Natuke muud infi ka. Suvel mingil ajal tegi mu vend Jimmy koos oma tüdruku ja sõber Oliveriga fännilehe, kus on võimalik ennast kursis hoida minu tegemistega ja osta ka fännisärk. Niipalju kui ise olen seda külastanud on päris informatiivne. PS: Jimmy kõne võtan peale võistlust kindlasti vastu ja sealt saab  tulevikus minu esimest emotsiooni lugeda. See fännileht on Facebooki avarustes Kaarel Nurmsalu Fanclub nime all. https://www.facebook.com/kaarel.nurmsalu?ref=ts&fref=ts .

      Treenige tugevalt siis raami,

              KarLa

Finlandia Veikkaus tour läbi

Noh... Ei oska tulemusega rahul olla. 3.koht mitte midagi erilist, oli võimalus isegi võita, seekord sedapsi.
  Täna oli hommikul kerge soojendus saalis ja natuke kangi. Jalg oli tsipa väsinud, kuid see sellise raisu ajal normaalne. Mäele minnes ei saanud ennast kuidagi  kohe käima, Vuokatti mägi on niivõrd eriline, et ei suutnud täna ennast ´´seadistada´´ selleks piisavalt. Peale esimest vooru olin 5. Mõtlesin, et muuga on nagu on, aga vähemalt 2 mehest pean mööda saama. Teine hype oligi parem ja tõusin kolmandaks, ette jäid Ahonen ja Asikainen. Kahjuks tänu Ruka põrumisele oli ka lõpptulemus sama,mis täna, 3 koht. Tuuri võitis Ahonen, teine Asikainen.
  Tund aega tagasi sain info, et ka Asikainen tuleb Hinterzarteni järgmisel nädalavahetusel suve GP-le, lisaks Ahonenile. Seega on ideaalne võimalus võta neilt seal revanš.

       Tuult tiibadesse,
               KarLa

S**a maitse jäi suhu

Võistlus läbi...peab tõdema, et suur pettumus.
   Taaskord lykati võistlus 1,5h edasi. 19:00 saime lõpuks hyppama. kuna proovihyppe ajal keegi ei lennanud, tõsteti poom 11ndasse ja no tõesti, ma hyppasin hommikul 7ndast ja teine hype oli nii pikk, et oli vaja ise alla tuua sealt pilvedest muidu oleks vb pahasti läinud. Tänu sellele oli junn nii pyksis, et tegin lihtsalt liigutuse ära ja jäin ootama, mis saama hakkab. Ei tulnud seal tutkitki. 132m pikim oli 136 Ahonen ja Muotka. Närv oli nii pysti, et oleks võinud ilmselt kiivri sekunditega syya. Teine voor läksin vihaga panema, juhtus nii nagu sellistel hetkedel juhtub vähe kramplikuks läks ja tingimused olid ka kehvemad kui esimene voor, seega keerasin asja täitsa peeti. Tulemuseks siis 5. Koht, esimene Asikainen, teine Ahonen, Kolmas Määttä, neljas Muotka ja mina viies.
   Huvitav ja hea selle kogu krempli juures on see, et enne viimast võistlust juhin mina 145p. teine Ahonen 140p. Kolmas Asikainen 136p. ja neljas Määttä 120p. Peab veel mainima, et viimane võistlus Määttä kodumäelt. Punkti süsteem nagu maailmakarikal esimene koht saab 100p. teine 80p. kolmas 60. neljas 50p. viies 45p. kuues 40p. seitsmes 36p. jne.
   Seis on mõnus, kõik otsad lahtised, seega viimasel võistlusel tuleb sõtta minna!


      Kui ka teil peaks vedelat vahepeal püksi viskama, siis pole hullu, raputage lihtsalt välja,
              KarLa

Hällõu

Tervitus... Pole kaua aega siia juba midagi kirjutanud, kuigi on isegi huvi tuntud, et miks. Tegelikult on põhjus väga lihtne. Mainisin juba esimeses postituses, midagi sellist, et täidan siis kui aega ja kui muud teha pole. Eestis olles ilmselgelt siia asja pole ja esimesed laagrid ka olnud kohtades, kuhu netilevi ei ulatu.

  Kevad üleüldiselt oli raju. Tegin kõike, mida hing ihkas (kross, sõbrad..., jne.). Krossivõistlustelgi sai käidud,  päris lahe oli, andsin minna nii kuis oskasin. Esimesel võistlusel olin ikka selline käkerdis, et ainult külili ja selili. Hiljem hakkas asi juba sujuma vähe paremini. Korvpallis mängisin nii kaua, kui võimalik (seni kuni sees mängida sai). Käisime mingitel ylemineku mängudel ja värki... mina hoolitsesin selle eest, et poisid oleks värsked ja pink soe :D...

   Ainuke töö, mida kevadel tegin (spordimõttes), oli sponsorite tänamine, otsimine, jne. Siinkohal suured tänud neile, kes on aidanud ja loomulikult ka neile, kes järgmisel hooajal on minuga. Peasponsoriks jäi loomulikult Ramirent. Tal oli selleks eesõigus ja ka minu kui sportlase kollane imago on juba temaga mõnes mõttes seotud. Juurde tuli ka sponsoreid: Enemat (rauatreipingid), Saku (Vägijoogid), Icepeak on nyydsest uus rõivabränd. Vanadest tegijatest jätkavad: IsoTex, Alexela, Kunda Nordic, Ithal kraanad, Škoda, Nike, Ficher, Uvex ja loomulikult To.Re Autod igal võimalusel (Texaco ja Mol õlid). Eelarve on koos, ametlik allakirjutamine toimub 24.juulil (ilmselt Rocca al Mare Rademaris).

   Treeninguid alustasin maikuus (erialaseid, muid trenne tegin kogu aeg). Hyppama läksime mai lõpust Otepääle paaris päevaks. Enne jaanipäeva jõudsin veel Soomes Kuopios hüppamas käia ja siis oli ka esimene võistlus. Jaan Jürise korraldatud Jaani hüppevõistlus (kiidusõnad hea korralduse eest), mille võitsin. Peale seda oli paar päeva aega hinge tõmmata ja siis lend Saksamaale, Oberstdorfi laagrisse.

   Oberi laager, mega vajalik, hea, kasulik ja kõik muud head asjad veel. Kokku tegin seal 70 hypet, võrdluseks nii palju, et eelmine suvi tegin kokku natuke üle 80ne hyppe kuna treenima hakkasin ju alles septembris, peale käe operatsiooni. Hüpete tase paranes seal märgatavalt, sain kätte sellise asja, mida olen paar aastat juba otsinud, ehk lennu. Lend hakkas sujuma ning otsapealt oli ka asi hea. Mõnus oli hypata ja nagu Martinson ütleb: „Sisse kodeerida seda hüpet“. Peale laagrit olin kodus natuke yle nädala ja tegelesin kõvasti fyysise arendamisega. Andsin jalgadele valu (mõnus valu).

   Hetkel olen otsapidi Soomes Veikkaus Finnjumping Tour on selle asja nimi- vist. Kahesõnaga, väike tuur, 3 võistlust: Rovaniemi Ruka ja Vuokatti. Peale seda jääme paariks päevaks veel Vuokatti treenima ehk saab mõned põrke testid ka tehtud. Eile oli esimene etapp Rovaniemis, mille eneselegi üllatuseks kinni vajutasin. Arvasin, et Ahonen on nii üle, aga ta tegi yhe näpuka: esimene hype hyppas poom altpoolt ja sai vähe kehva tuule ning  põrus, ainult 87 meetrit ja seega oli mul ideaalne võimalus nyyd olemas ja kasutasingi selle ära.

Täna oli hommikul treening Ruka mäel ja hypped olid head, tuul natuke vingerdas, sain teise hea litaka yle 130  ja otsustasin lõpetada. Õhtul kell pool 6 on proovihype ja peale seda juba teine võistlus siin tuuril.

   Lisaks veel, mis kaalu puutub, siis kevadel paisusin nagu jõulupõrsas, päris uhkelt tuli juurde, nyyd tegelen usinalt kaalujälgimisega (Jälle :D)



                 Kenasid suvepäevi,

                       Karla

:P

 

Passion

 

PLANICA

    Ma ütlen kohe ära, see on ebareaalne, kogu see fiiling siin. Täna oli siis Planica treening ja qual.
 Esimene trennihüppe tuli kohe hea ots ja lennu alguski oli hea kuid lennulõpus, see lennumäe surve suuskadel oli ikkagi harjumatu ja lõi kergelt vedelaks seega lasin oma 10  meetrit hukka seal. Alla tulin ja kuulsin, et kaugus oli 203- ohjoppenpuhh, miks ma nii tegin. See selleks, teine trennihype lõpetati vist  peale nr 25 ära ja meid saadeti alla tagasi, jõudsin kerge sooja veel teha ja torni tagasi. Siis läks ilgeks munemiseks...mis siin salata võtis seest hõredaks kyll kui tead, et oled maailma kõige jõhkramal mäel ja tuul jukerdab. Halb oli ka veel see, et saapad olid  jalas ca tund aega ja uued kompressioon sokid kaa tagatipuks. Viimased 20 min ei tundnud põlvest allapoole jalga yldse ja samas ei julgenud saapaid lahti ka teha, kes teab millal hüpe on..mingit infi polnud. Oligi minu kord käes...värinvärinvärin... Enne otsa ca10m käis rind vastu põlvi siukse pauguga, et valus oli, mõtsin- nonii, hooaeg läbi, kuid siiski suutsin midagi välja võluda(199.5m). All oli kergendus suur, kuid samal ajal vähe nördinud, et jalgu ei tundnud ja tänu sellele igasugune tunnetus oli minimaalne...Raisk, selle reksi oleks pidanud ära panema, täna oli ju võimalus...kes teab mis ilm homme on.
   Aha, no veelkord, see PLANICA on selline kosmodroom ja selline fiiling...oehhh, võimas.  Mis homsesse puutub siis homme on üks ja ainus eesmärk-Eesti  rekord!!!

                 Homne võistlus veel ja siis on hooaeg läbi, jehuuu(kohe peale võistlust lähen pitsale-LUBAN!!!)
                                 KarLa

Andke andeks

   Aeg jälle üks kerge postitus teha. Tahaks  alguses vabandada, et ei ole kaua siia midagi postitanud. Põhjus lihtne, hooaeg pikk peaaegu seljataga ja no nii väsinud on olla, et hea, et hingata viitsin. Mõnikord on mureks olnud ka internet, mida mõnes kohas peab ise vändates tootma. Samas enamjaolt ikkagi viitsimises kinni kogu see värgendus.
   Vahepeal on tegelikult päris palju huvitavat juhtunud. Alustades 4ndat korda 26nda kohaga ja lõpetades tänase seitsmenda kohaga. Peale Val di Fiemmet olen üritanud kõvasti treenida ja võistelda, peab tõdema, et oleme isegi rohkem rõhku  pannud võistlemisele, kui varasemalt sellel hooajal. Vorm hüppemäel on suuremalt jaolt säilinud aga noo......Kaal-oh jeesus Maria kui kuradi raske seda on hoida, vägisi kohe kisub  kommide poole. Poika body on nii väsinud, et nõuab kõike mida ei tohi-KÕIKE.
   Vahepeal külastasin veel ka ühte huvitavat üritust- Magic Monday. Nimelt pandi soome läbi aegade suured legendid suusahüpetes, maailma legendide vastu(suusahüpetes) mängima korvpalli. Kohal olid  näiteks sellised nimed nagu Matti Nykänen, Gregor Schlierenzauer, Toni Nieminen jne. Korvpallist oli asi muidugi väga kaugel aga no, kui lauapalli võeti siis kohati oli selline tunne, et korv on Sliirile munadeni:D...Äge üritus.
    Hetkel siis tripin nii öelda Scandinavia Touril,kuhu  kuuluvad:Lahti, Kuopio, Trondheim ja Holmenkollen. Lahti oli  päris hea 26 koht. Kuopios ei olnud paha hüpe aga ilmastikutingimused käisid minusugusele rohelisele veel üle jõu. Trondheim on küll hea mägi ja kõik sobib aga võistlustel ei saanud seda kätte mida vaja. Täna oli Holmenkolleni Qual,tahaks kohe mainida, et heameelega oleks ilmatreeninguteta peale läinud. Nii väsinud, et ei  käinud hommikul isegi soojendust tegemas ei jõua midagi teha. Tulemus oli küll seitsmes ja kõik vinks-vonks äge, aga no kuulge...sellistes tingimustes sellise otsaga oleks pidanud 130 vähemalt ära põrutama, mina vana kakaratas jäin taganttuult ootama, mis treeninghüpetel möllas ja tänu sellele vajus lennu teine pool täitsa laiali ja tulemuseks siis 126m(Häbi mul olgu, saba mul tulgu ja kaktus p***e kasvagu). Mis siin ikka jaurata, homme uus päev ja nui neljaks vaja lõpuni lennata.

       Kallid sõbrad, mul on täpselt nädal hooaja lõpuni :P:D
                         KarLa