Terekest, kallis
lugejaskond. Vabandust, et ei ole pikalt
siia midagi postitanud. Selle aja sisse on mahtunud päris palju
erinevaid seikasid.
Kuna suvi oli nii
pikk ja treeningrohke, siis võtaksin selle kokku lühidalt, kuna muidu tulevad
sisse kerged faktivead. Peale Veikkaus
touri ei lasknud hoogu alla ja ´´paugutasime´´ trenni sama usinalt edasi.
Treenisime nii Oberstdorfis ja Soomes erinevatelt mägedelt, kui ka Otepääl ja Egiptuses. Treeningud sujusid
üldiselt meeldivalt- hüpe paranes ´´step by step´´ ning ka füüsis läks palju
paremaks. Augustis, peale Kuopio laagrit, võtsime vähekeseks hoo maha ja lasin
asjal veereda, kuna tuharas ilmnes imelik valu, mis otseselt ei pärsinud tegevust, kuid siiski käis närvidele. Käisin sõpradega
Soomes ühes mökis meeldivat nädalavahetust veetmas ja nautisin nende seltsi. Peale seda jätkusid treeningud taas plaanipäraselt. Kogu aeg kerge valukene
tuharas. Peale suviseid laagreid läksime nüüd juba tavaks saanud soojamaa
laagrisse, mis seekord toimus Egiptuses. Treeningud läksid 100% täkkesse ja sai
puhata mõnusalt nii, et kõik valud kadusid. Egiptusest naastes oli mul ideaalne
võimalus Otepääl teha suve viimased
hüpped (näiteks soomlased sellel ajal enam hüpata ei saanud kuna mäed olid kõik
juba talve seadistusega). See oli aeg,
kus tuhar hakkas endast korralikult märku andma. Seejärel läksin lumelaagrisse, surusin
läbi valude trenni teha. Peaaegu peale igat treeningut käisin füsioterapeudi
juures, küll meie endi (Soome tiimi) kui ka jaapanlaste füsio juures. Nende
käikude tulemusel sain soovituse hakata võtma valuvaigistite kuuri.
Valuvaigistite kuur lõppes, kui olime juba Saksamaal valmistumas esimeseks
MK-ks. Esimene treening peale kuuri- KATASTROOF, otsapealt lendasin minema nagu
põrandapesulapp. Jalad ei toiminud- mesikud valud. Tegime otsuse tulla Eestisse
ja uurida milles asi (automaatselt lükkus ka hooaja algus edasi).
Eestisse jõudsin
neljapäeval. Kohe tuiskasin lennujaamast Dr. Virve Vase juurde, kes oli kõik
järjestanud ideaalselt. Reedel oli hommikuks aeg juba MRT pildi tegemisele,
peale lõunat võttis mind vastu füsioterapeut Lauri Rannamaa ja sealt võtsin
suuna otse EMO-sse, kus ootas mind neurolog Siim Schneider. Reede õhtuks oli selge, et peale rattasõidu
ja raami lihaste muud ma hetkel treenida ei tohi, seda kuni kolmapäevani. Põhjuseks
siis MRT pilt, kust arstid lugesid välja, et neljanda ja viienda lüli vaheline
disk käib närvisüsteemi vastu. Kolmapäeval läksin neurokirurg Dr.Kahro
Tälli juurde,kes tegi mulle blokaadi (süst
selga). Esialgu pidi see olema ainuke tegevus, mis ei sõltunud minust (seni oli
vaja raamilihaseid treenida, et see probleem ise taanduks). Kolmapäeval lõunal
aga tuli mulle kõne, mis oli mõneti šokeeriv, helistas minu usaldusisik Dr.
Virve Vask ning ütles, et homme hommikul (neljapäeval) ootab Ida-Tallinna Keskhaiglas
seljakirurg Dr. Taavi Toomela (kes omakorda oli konsulteerinud Dr.Madis Rahu ja
Dr. Mihkel Mardnaga) ja soovib selgitada olukorda ja operatsiooni võimalusi. Oi
joppenpuhh oli esimene tunne, käed hakkasid värisema, süda kukkus vastu
kannakõõluseid ja pea oli tühi, mis tühi. Mis nüüd saab? Neljapäeval sinna minnes sain teada, et
tegelikult oli diskil üks tükk ära murdunud ja see oleks kasulik sealt
eemaldada, kuna nii on taastumine kõige kiirem. Reede hommikul olin kell 7.00
Ida-Tallinna keskhaiglas ja umbes kella 9 paiku tõmmati mind ´´knock outi´´.
Ärgates seda tükki seal enam polnud. Esimesena teretas mind Dr.Taavi Toomela
ise ja küsis esimese küsimusena, et millal sul see mingi neljamäeturnee oligi.
Suunurgad olid paugust nagu Grinchil ja tuju hea. Loomulikult ei tähenda see
veel seda, et ma sinna lähen, kuid lootus kiireks paranemiseks on olemas.
Kohapeal käis mind veel ´´moikamas´´ ja juttu puhkumas Dr. Külvar Mand (anestesioloog),
keda ma tunnen juba vähe pikemat aega. Tema seletas mulle veel omakorda lahti,
miks see oli õige otsus ja lisaks aitas ta mul ka kerge operatsiooni tüsistusega hakkama
saada (silmad olid väheke kuivanud ja vajasid niisutamist, käisime kohalikus
haiglas silmaarsti juures), oli meeldiv kedagi nii-öelda oma inimest seal
näha. Reedel õhtul tulid Katja ja Oliver mulle juba järgi ja sõitsime koju,
Tamsalu. Laupäevane päev oli küllaltki valurohke kuna see on esimene päev, kui narkoos
on ilmselt täielikult väljas. Tänane päev on juba väheke parem.
Taastumise
kohapealt tean niipalju, et kolmapäeval lähen Dr.Taavi Toomela vastuvõtule ja
seal kuulen, mis edasi saab, enne seda ei viitsi väga rapsida ja mõelda
kaugemale, kui homne päev. Siinkohal tahaksin tänada eelkõige kõiki inimesi,
kes on minu probleemiga tegelenud: Dr.Virve Vask (ajas asjad nii joonde, et
tekkis küsimus, kas Putin oleks sama kiirelt saanud), Dr.Taavi Toomela (võttis
asja käsile spontaalselt ja tegi ära),füsioterapeut, ma eeldan, et ta on doktor
või kui ei ole, siis minu jaoks on Dr. Lauri Rannamaa, Dr.Kahro Täll, Dr. Siim
Schneider, Dr.Madis Rahu, Dr. Mihkel Mardna. Loomulikult ka neid inimesi, kes on kõik need päevad olnud mulle toeks
siin nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Katja ilmselt on kõige rohkem pidanud
mind kanseldama, kuna ma olen totsna nagu 90+ hetkel. Ei saa istuda ega astuda.
Natuke muud infi
ka. Suvel mingil ajal tegi mu vend Jimmy koos oma tüdruku ja sõber Oliveriga
fännilehe, kus on võimalik ennast kursis hoida minu tegemistega ja osta ka
fännisärk. Niipalju kui ise olen seda külastanud on päris informatiivne. PS:
Jimmy kõne võtan peale võistlust kindlasti vastu ja sealt saab tulevikus minu esimest emotsiooni lugeda. See
fännileht on Facebooki avarustes Kaarel Nurmsalu Fanclub nime all. https://www.facebook.com/kaarel.nurmsalu?ref=ts&fref=ts
.
Treenige
tugevalt siis raami,
KarLa
